KIRJUTASIN SELLE valusa pealkirja, mõeldes, missugune on meie elus teenindaja ja teenindatava suhe. Alasi esindab selles käsitluses teenuse osutaja vajadusi, haamer aga võtteid, mida ta kasutab nende rahuldamiseks. Järelikult on klient see, kes peab (valu)võtted ära kannatama.
Alasi ja haamri vahel olles
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimane piisk minu kui kliendi kannatuste karikasse oli 16. märtsi «Sakalas» prügiveo kohta avaldatud sõnum.
Tean, et olen pisut naiivne, virisedes järjekordse hinnatõusu üle. Iga arukas inimene mõistab, et hinnad saavadki ainult tõusta. Kui see nii ei oleks, jääks elu seisma. Ja keda see virisemine enne on aidanud. Ja nii edasi ja nii edasi.
Siiski, kui keegi häält ei tee, arvavad «meetmete võtjad», et kõik ongi kõige paremas korras. See pole nii: elukallidus ja sellega kaasnev suurema jõu ehk monopoolse teenuseosutaja ülbus on muutunud talumatuks.
Tean, tean — Veolia Keskkonnateenused ei ole monopol, vaid hoopis aus riigihanke võitja. Seekord võistles kaks pakkujat, mõnikord on hankes osalenuid olnud rohkemgi.
VARASEMAST AJAST meenub mulle kord, kui prügiveo hanke võitis Viljandis teine firma. Too osutus ühe konkurendi tütarfirmaks ning loobus asjaolude halva kokkulangemise tõttu. Appi tuli seesama emafirma, kes võttis asja üle. Tahan selle jutuga öelda, et midagi on teenindatava vaatepunktist nähtuna mäda.
Kõnesoleva ajaleheartikli lugemise järel pöördusin kolme instantsi poole. Esiteks
uurisin «Sakala» toimetusest, kas avaldatu pole ehk nali. Teiseks helistasin Veolia Keskkonnateenuste infotelefonil, palumaks selgitust hinnatõusu imetabase ebakorrapära kohta. Nimelt on 1,5-ruutmeetrise konteineri tühjendamise hinnatõus 12,88 protsenti, 4,5-ruutmeetrise konteineri puhul aga lisandus 32,93 protsenti.
Ei oleks ilus unustada, et eramajade prügikottide puhul vähenes teenuse hind nelja eurosendi võrra, aga häiriv oli lugeda prügikottide viiegrammise täpsusega kaalumise kohta. Ei ole õiglane, et kui koti kaal on 50 grammi üle lubatu, tähendab see inimesele tühiveoarvet ja tasu, mis tuleb maksta teistkordse sõidu ees.
Seejuures peab koduvärav olema avatud kella kuuest hommikul kümneni õhtul, et prügi ikka auto peale saaks: vedajad ju minutilise täpsusega ei käi.
KES VAATAB kortermaju puudutavaid lepinguid, märkab, et need sisaldavad hulga punkte, mis käsitlevad kliendi kohustusi ja seda, mis saab, kui neid ei täideta — trahve, kulusid ja veel kord trahve!
Saamaks teada, keda peaks huvitama kliendi õiguste ja vajaduste kaitse, pöördusin linnavalitsuse poole. Sain kolm korda vastuseks, et kõik on korraldatud riigihankest lähtudes ja seega hästi.
Kas ikka on? Minu arvates oleks vaja pisut enam selgust ja lugupidamist teenuse tarbija ehk inimese vastu.