Haruldane leid meenutab vana tava

Akvamaniil oli keskajal liturgiline kätepesunõu, mida preester kasutas enne missat käte pesemiseks. Foto: Herki Helves

«Ave Maria» (ole tervitatud, Maarja) — umbes nii võib alata 1878. ja 1879. aastal Viljandi lossimägede arheoloogilistelt kaevamistelt leitud messingist katla ümber jooksev kiri.

Viljandi katlal on kaks maopeakujulist riputuskahva ja kaks loomapeakujulist tila, ülaserv on kaunistatud aukliku sõrestikuga. Arvatavasti on nõul olnud ka kaas ja riputussang.

Peaaegu loetamatuks kulunud gooti minusklis kiri annab tunnistust, et eset on kasutatud liturgiliselt. Sedasama kinnitab leiukoht. See pole tavaline katel, vaid liturgiline kätepesunõu akvamaniil ehk alamsaksa keeles hantvat. Preester pesi käsi enne missa algust, pärast andide kogumist ja näitamist (ofertooriumi) ning armulaua järel.

Hiliskeskajal eelnes kätepesu ka liturgilistele pidusöökidele, kuid selgi puhul oli üksnes kõrgematel vaimulikel eesõigus kasutada akvamaniili — teised pidid leppima ühise kätepesukausiga. Keskaegsete kirikuriistade asjatundja Anu Männi uurimuse järgi on Liivimaa kirikuvarade nimekirjas akvamaniile mainitud äärmiselt harva, kokku kuus korda.

Juhuleidudest on teada lõvikujuline akvamaniil, mis tuli päevavalgele 1904. aastal Laiusel, ja katlakujuline, mis leiti 1911. aastal Adaverest. Esimesena mainitu on Läti ajaloomuuseumis, kuid teine läks Teise maailmasõja ajal Riia toommuuseumist kaduma.

Saksamaal tehtud

Võib arvata, et messingist akvamaniile Liivimaal majapidamistes ei olnud ning need olid vaid liturgia läbiviijate kasutada. Nii harv esinemine lubab pidada neid impordituteks.

Viljandi linnusest arheoloogilistel kaevamistel leitud hinnalisema keraamika päritolu järgi võib arvata, et kõnealune akvamaniil valmistati Saksamaal. Tüübi järgi saab selle dateerida XV või XVI sajandi algupoolde, Genti altari autori Jan van Eycki kaasaega.

Meie silmis teeb eseme haruldaseks tõik, et see on Eestis ainuke. Liturgias olid nimetatud nõud kasutusel katoliiklikul ajal: nende tekstid on enamjaolt seotud Jeesuse ema Maarja eluga. Luteri kirikus Maarja kultus kadus.  

25. märts on katoliiklikus kirikukalendris Maarja kuulutuse päev, kuid ka paastumaarjapäeva ning rahvakalendris kapsamaarjapäevana tuntud püha ammutab jõu ürgsest viljakusmaagiast. Paastumaarjapäev kuulutab külvamisaja algust ja uut eluringi. See on aeg, mil voolavad kevadveed ning mulda külvatakse uus seeme. Läti Henrikul algas sellega aasta.

Katoliiklikus kirikus oli Maarja kuulutus ehk paastumaarjapäev üks tähtsamaid pühi, sest Maarja kaudu sai kristliku jumala poeg inimese kuju.

Seda sündmust on kunstnikud palju maalinud. Enamasti on piltidel mehe kuju võtnud ingel Gaabriel ja ees ootavast üllatunud neitsi Maarja. Seda stseeni on kujutanud peaaegu kõik Euroopa renessansskunsti suurkujud: itaallased Leonardo da Vinci ja Raffael, madalmaalased Jan van Eyck ja Rogier van der Weyden ning nende arvukad järgijad.

Madalmaade meistrid armastasid seda tähtsündmust kujutada koduses miljöös. Maarja oli ümbritsetud argistest asjadest, millele kunstnikud andsid sümboolseid tähendusi. 1432. aastal valminud Genti altaril, Jan van Eycki ühel tuntumal tööl, on tiibaltari argipäevapositsiooni ilmutuse stseenis ingel Gaabrieli ja neitsi Maarja vahel eraldi tahvel, millel pesemisnišis ripuvad akvamaniil, kauss ja valge rätik. Kodanikumajade elumugavus saab altaripildil pühaliku tähenduse.

Eestist on teada üks Maarja roosiga kaunistatud raidkivist lavatoorium ehk kraanikauss. See asetses samuti seina sees nišis, mille kaudu vesi välja voolas. Praegu on nimetatud ese Tallinna Suurgildi hoone (Eesti ajaloomuuseumi) fassaadilaterna toetusplaat. Sinna paigutati see XVI sajandil ümberehituste käigus. Veel kui puhtuse ja elu sümbolil oli neitsi Maarja ülistamisel keskne koht enne reformatsiooni, ajani, mil katoliikluse asemel võeti vastu luteri usk.

Lõvid ja maod

Madu on kristlikus traditsioonis kahetise tähendusega. Ühelt poolt sümboliseerib see pahasid jõude: mao alistamine tähendas võitu kuradi üle. Teisalt innustas Jeesus teele läkitatavaid apostleid sõnadega: «Olge siis arukad nagu maod.»

Põlvnemislugu edastav Esimene Moosese raamat jutustab loo, milles madu ahvatles
Eevat teadmiste puult vilju maitsma, misjärel Eeva märkas, et on alasti.

Pattulangemisele järgnesid paradiisist väljaajamine ja kõikide inimlike kannatuste talumine, Maarja kuulutus tähendab aga kristlastele rõõmusõnumit: jumala poeg pidi lunastama inimkonna patud. Itaalia renessansskunstis on tihti kujutatud Maarja kuulutust, mille juures on ka Eeva ja madu. Nõu sakiline äär sümboliseerib kaotatud ja taas leitud paradiisiaeda.

Tilade loomapäid on raske tuvastada. Tundub, et hoolimata pikaks venitatud kaelast, pole need maod, vaid kõrva kuju meenutab emalõvi. Lõvid viitavad kuningas Saalomoni troonile, mille kuuel astmel lesisid need suursugused loomad. See on ettekuulutus, et Jeesus tõuseb aujärjele nagu kuningas Saalomon. Renessansskunstis on jeesuslapsega Maarja troon tihti ehitud nikerdatud lõvipeadega.

Kätepesunõu madudel ja lõvidel võib olla lihtsam seletus. Antiiktraditsioonis olid maod allika valvurid, vesi oli elutähtis. Ühtlasi olid need antiikkultuuride jumalannade tunnus. Arhailises Kreeta-Mükeene kultuuris on leitud palju madusid käes hoidvate naiste kujusid, mida seostatakse koduhoidjate ja viljakusega.

Lõvidki võivad olla antiik­aja esemete kaunistusvõtete jäänuk, ilma et neile oleks pruugitud omistada sügavamat tähendust. Vanemat tüüpi, loomakujulised akvamaniilid sarnanesid antiikajal kasutatutega. Kuigi esemete kuju muutus, võidi neid kaunistada motiividega, mis olid olnud tarvitusel ajast aega.

Kaunistuste algne tähendus polegi kõige tähtsam, peaasi on, et need esemed on minevikusündmuste, toimingute ja suhete märgid. Haruldane akvamaniil on Viljandi ordulinnuse kunagise elu ja miljöö üks kild. See on eksponeeritud Viljandi muuseumis.