Tuleval kolmapäeval annab Toomas Soots Karksi vallamajas Betti Alveri muuseumi juhatajale Toomas Murule poetessi portree, mille on maalinud tema isa Lembit Soots.
Kirjaniku muuseum saab tema portree
20. märts 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lembit Soots oli üks pagulaseestlasi, kes kodumaale väga keerulisel ajal, läinud sajandi kaheksakümnendate aastate lõpul tuli Eestisse ja püüdis siinset elu edendada.
Mulgimaa talumees, Rootsis ja Kanadas ärijuhtimist, tootmist ning maalikunsti õppinud Lembit Soots lõi suuremõõtmelisi maale, millel oli poliitiline ja filosoofiline alltekst.
1988. aastal tuli ta Eestisse uue suure maalirulliga. Need olid meie tuntud kultuuritegelaste elusuurused portreed, kokku seitse õlimaali mõõtmetega 1,5 × 2 meetrit. Jäädvustatud olid Betti Alver, Viivi Luik, Jaan Kross, Jaan Kaplinski, Jaak Jõerüüt, Paul-Eerik Rummo ja Raul Meel.
«1988. aasta suvel, kui rahvas kogunes taas laulukaare alla, Raekoja platsile ja Tallinna vanalinna tänavatele jätkama laulukeelset dialoogi võõrvõimuga, pandi kõik seitse portreed üles Toompeale viiva Pika Jala kiviseinale. Vaatajaid jätkus terveks päevaks,» meenutas kunstniku õepoeg Jaak Kõdar.
Lembit Soots oli tollal elu parimas loomevormis ja Pika Jalaga päev ei lõppenud.
«Läksime koos maalidega minu koju Meriväljale,» rääkis Jaak Kõdar. «Meie aia keskel oli lilledesse kasvanud ümmargune bassein. Laotasime maalid ümber basseini murule, mina ronisin katuseharjale pildistama. Nii sündis ainulaadne kunstinäitus.»
Aastad läksid. Kõdarit kui luulesõpra ja Betti Alveri austajat erutas ikka portree, mis juba aastakümneid Lembit Sootsi ateljees rippus.
«Mullu matsin oma onu, kes varsti saanuks 90, maal aga elas Leeli talus oma vaikset elu edasi. Hiljuti leppisime Lembit Sootsi poja ja talupärija Toomas Sootsi ning Lembitu lese Liisaga kokku, et perekond kingib maali Betti Alveri muuseumile Jõgeval,» lõpetas Jaak Kõdar loo sellest, kuidas teos endale lõpuks ainuõige koha leiab.