Eesti ja arvatavasti ka maailma neuroroki lipulaev Singer Vinger on saanud üheksa aasta järel taas maha uusi lugusid sisaldava helikettaga, mis kannab pealkirja «Suu laulab, süda läigib».
Singer Vinger sai taas linnukese kirja
/nginx/o/2017/06/08/6761849t1h1e5f.jpg)
20. märts 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Sakala» uuris bändi esinäolt Hardi Volmerilt, mis pealt viiekümnestel meestel arus oli, et nad võtsid nõuks pakkuda pärast pikka pausi kuulajatele taas uut loomingut.
Hardi Volmer, mis paneb nii vana bändi uut plaati tegema?
Ennemuistne verevanne, et rõõmustame neid, keda ehk veel annab rõõmustada, igal kümnendil uue konserviga.
Aga tegelikult? Otsest vajadust teil kontserdil uute lugude järele ei ole: vanadega sõidaksite lõbusalt kuni surmani. Ja ma ei usu, et hakkaksite ainult linnukese kirjasaamise nimel kana mesipuusse ajama. Peab ikka olema mingi sisemine sund.
Tegelikke motiive on mitu nagu ikka. Linnuke kirja — seda igal juhul, nagu sai vastatud juba esimesele küsimusele. Peale selle kihutab meid takka bioloogiline sund: iga vananev organism püüab ju näidata, et on veel elu ja tervise (sealhulgas vaimlise) juures. Ennekõike tõestatakse seda muidugi iseendale.
Mängu tuleb ka fataalne hirm — kartus muutuda legendist müüdiks. Müüt ehk muistend ei käsitle teadupärast enam elavaid kangelasi. Mõni uus laul («Noored on hukas», «Turistina sündinud» ja «A ma lää ää koo») oli juba ripakil niikuinii. Raha võiks ju ka selles rivis olla, aga ei ole teps. Kahjuks.
Millest te uuel plaadil laulate? Singer Vinger on olnud alati ka sõnumibänd. Mis on 50+ meeste sõnum?
Laulame neist vanust asjust, millest oleme laulnud senigi: armastusest, kodumaa-armastusest, vihkamisest, pettumusest, õnneootusest, pisirõõmudest ja muust tilulilust.
Võiks ju oodata, et vennikesed on targemaks ja sügavamaks läinud, aga võta näpust — ikka seesama odav vaimutsemine, sotsiaalpoliitiline ärapanemine ja edvistamine.
Teisalt Rollo (kitarrist ja peamine helilooja Roald Jürlau — Gert Kiiler) eleegiline «Hakkame, sõbrad, minema», on tulvil pesuehtsat vanamehelikku resignatsiooni. See ehk ongi meiesuguste jurakate steitment: hakkaks õige minema ja paneks sillad põlema, aga ikka valikuliselt. Laul ei ole ülearu meielik.
Õigustusena on meil ette näidata noorpoeet Aapo Ilves, kellelt pärineb pool plaadi sõnumist ja kes suudab olla täiesti singervingerlik.
Turisti ajal olid väga paljud lood sinu sõnade ja viisiga. Singer Vingeris on muusikaline osa olnud Roald Jürlau käes ning sõnad pärinevad pigem Villu Kangurilt ja teistelt bändivälistelt luuletajatelt. Miks sa viilid? Ei taha uskuda, et ideed on otsas.
Turisti lood pärinevad tegelikult Pära Trusti perioodist, mil Rollot veel rivis ei olnud. Aga mis viilimisse puutub, siis ei viili ma omatahtsi. Kui punnitaks, küllap midagi tuleks, aga kõik on kõrgemalt määratud. Seekordne plaaditegu kattus mul paraku ülipingelise filmiteoga ja nõnnamoodi jäigi kõik suuresti Rollo kanda. Paar pala on siiski ka minu punnitused.
Mis koht on Singer Vingeril praegu Eesti muusikamaastikul? Kas olete veteranid, kes käivad laive andmas siis, kui kutsutakse?
Nõnnamoodunii jah, et oleme minevikuvarjud, veneaegsed kollid, kes ilmuvad ajaloohämarusest, kui kutsutakse. Aga muudkui kutsutakse! Ju me oleme suutnud rahvuskehandi rinnakorvi, sinna südame ligi oma pesakese punuda.
Turist ja Singer Vinger olid videobändid ka vanal hallil ajal, kui videoid oli väga raske teha. Nüüd on neid lihtsam ja odavam vorpida kui kunagi varem — tee kas või telefoniga. Kus on teie omad?
Oleme viieaastaste tsüklitega ka viidikuid teinud. Selle plaadi promomiseks tegime just täna laulule «Eelviimane» pildikatte — sellise vaese mehe säästuvideo. No mis sa hädaga peale hakkad!
Iseenesest on see lühivorm ühele filmiinimesele väga ergastav ja tore lahendada, aga kes seda peale tegija enda näha tahab või kus seda näidata? Saab ju vägagi odavalt, aga majanduslikult on see kahjumlik ettevõtmine nii või naa.
Kas uus plaat jääb vaid CD-ks või hakkate seda müüma ka moodsal moel: et saab alla tõmmata?
Plaadimüügi strateegiad ei ole meie rida, aga mida rohkem inimesi sellest osa saab, seda rõõmsamad me muudkui oleme. Tänapäeval olla selles vallas titel teine ots keeratud: kui ennemuiste tehti tuur plaadimüügi edendamiseks, siis nüüd olevat protsess vastupidine.
Kui palju sina uuel eesti muusikal silma peal hoiad? Läheb see sulle üldse korda?
Arvatagi ei saa ma olla mingi sihikindel silma pealhoidja, aga suhtarvudes vaadelduna luuakse meil uskumatult palju head ja huvitavat muusikat.
Loomulikult tolgendab püünel ehk moodsamalt öeldes skeenel ka palju keskpäraseid tühikargajaid, aga nii on see alati olnud — aamen. Peatähtis, et anded päeva kätte pääseksid, küll nad lõpuks ära tuntakse. Ma räägin siin loomulikult muusika loojatest, sest üliandekaid lauljaid ja pillimehi on meil nagu kirjusid koeri.