Kommentaar: Ameerika kirju tudengielu

Kristiina Vaarik Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Baltimore'i Johns Hopkinsi ülikooli vabakuulajana kogen, et see Ameerika tunnustatumaid kõrgkoole pakub peale õppetöö tudengitele ka palju muid võimalusi.

Üliõpilase esimene ülesanne on hästi õppida, eriti kui selle eest tuleb maksta aastas mitukümmend tuhat dollarit, millele lisandub kopsakas summa ühiselamu, söögi ja muude õppetööga seotud asjade eest.

Hopkinsi ülikooli raamatukogu on avatud ööpäev läbi. Tõsi küll, öösel pole ma seal käinud ega tea, kui palju tudengeid seda võimalust kasutab. Peale raamatukogu asub Gilmani hoones eriti peente puidust laudade ja nahktoolidega lugemisruum ning ülikool ehitab raamatukogu kõrvale uut maja, kuhu tulevad ainult lugemis- ja rühmaõpperuumid.

Peaaegu iga õppehoone seinalt leiab imposantseid maale, millel on kujutatud ülikooliga seotud isikuid, sealhulgas sponsoreid. Üksnes suurannetajate abiga on Hopkinsi ülikool ellu kutsutud ja aja jooksul laienenud.

Tänu kolme õppeaine professorite vastutulekule saan vabakuulajana osaleda nende loengseminarides ja filmilinastustel, mis käivad kaasas filmikriitika loengutega. Võin ainult imetleda sealseid tudengeid, kes võtavad minust ilmselgelt palju rohkem loenguid ning jõuavad ühtlasi läbi lugeda kõik raamatud ja artiklid, vaadata läbi kõik filmid, esitleda neid ja esitada nõutud kodutööd.  

On küll tõsi, et ma ei pühendu siin ainult õppimisele, aga eks käi ju tudengidki palju võimalusi pakkuvas ülikooli spordiklubis ja osale muudel sündmustel.

Iga kord tunnen veidi kadedust, kui kohtan mõnda noort ameeriklast või ameeriklannat külma ja tuulega T-särgi ja lühikeste pükste väel populaarsetel jooksuringidel: nad tunduvad sportlikud ja külmakartmatud.

Veetes aega enamasti elitaarses ülikoolilinnakus, olen ehk endale kujundanud idealiseeritud pildi ameeriklastest kui hakkajatest, tarkadest, saledatest ja sõbralikest inimestest, kes panevad oma tervisele suurt rõhku. Suitsetajaid kohtab ülikoolis harva.

22. veebruaril tähistas Hopkinsi ülikool muusika, tordi ja vanade fotode näitusega oma 136. aastapäeva. Õppeasutuse ajalugu arvatakse päevast, mil Daniel Colt Gilman pühitseti selle esimeseks presidendiks. Hopkins on küll tuntud eelkõige meditsiiniuuringute ja meditsiinitehnika arendajana ning saab endale teiste Ameerika ülikoolidega võrreldes suurema osa riigis teadusele pühendatud rahast, kuid peale arstiteaduse võib seal õppida ärieriala, keeli, filmi- ja meediateadust, muusikat ning nii mõndagi veel.  

Elan vahetusdoktorandist abikaasaga suurima, Homewoodi üliõpilasküla lähedal. Lisaks tavapärastele loengutele leiab siin iga päev aset seminare, avalikke loenguid, filmi- ja tutvumisõhtuid ning muid ettevõtmisi, kus tihtipeale pakutakse tudengite meelitamiseks tasuta süüa.

Ühtlasi on peaaegu igal õhtul midagi põnevat Charles Commonsi ühiselamu tudengibaaris, kus käisime abikaasaga vaatamas suurel ekraanil Oscarite otseülekannet ning mängimas ennustusmängu ja Oscari-bingot.

Ülikool rahastab paljusid vabaajaüritusi ja pakub bürooruume mitmesugustele organisatsioonidele, näiteks rahvuse või ühise huvi tõttu koondunutele. Tänavu olid ülipopulaarsed ka korporatsioonid, kuhu liikmete leidmiseks korraldati uhkeid vastuvõtte.

Hopkinsi ülikooli mitme linnaku, näiteks Homewoodi, kesklinnas asuva Peabody muusikainstituudi ja jupp maad kaugemal paikneva Hopkinsi haigla vahet sõidab tööpäevadel iga veerandtunni ja nädalavahetusel iga tunni järel tasuta buss. See täitub tipptunnil nii kiiresti, et vahel peab punt tudengeid jääma nukralt peatusse uut sõidukit ootama.

Hopkinsi buss on päris tavaline, aga Baltimore'i ülikoolide vahel ühendust pidav ja tudengipiletiga sõitjatele lubatud ühissõiduk on täpselt selline kollane ja naljaka kujuga nagu Hollywoodi filmidest tuntud koolibussid.

Karm tõde on see, et Eestis ringi vuravad bussid on märksa mugavamad kui need iganenud sõiduriistad, milles istudes võib ülima täpsusega tunnetada iga tänavaaugukest. Turvalisuse tagamiseks sõidavad ülikooli ümbruses ka minibussid, mis viivad tudengeid näiteks toidukauplusse.