PEATOIMETAJAD Kaja Kallase valitsuse maksureform kasvatab propaganda ja väliskanalite mõju

Copy
Ajalehed
Ajalehed Foto: Konstantin Sednev

POLIITILISE võimu vaheldumine, opositsiooni kriitika valitsuse pihta, kodanikuühiskonna aktiivsus ning riigivõimu vastutus ja läbipaistvus on üheselt seotud vaba ja riigist sõltumatu ajakirjanduse tugevusega. Ebavõrdse konkurentsi kiuste on Eesti ajakirjandusvabadus ja ajakirjanduse kvaliteet maailma absoluutses tippklassis.

Viimatiste majandusaasta aruannete põhjal on nii Eesti suuremad, üleriigilist ajakirjandust arendavad meediaettevõtted kui ka kohalikud ajalehed majanduslikult kahjumlikult tegutsevad – oma süü on nii Eestist välja voolaval reklaamirahal, kohatul riigiabil ja keelatud konkurentsil kui ka paberi ja muude sisendhindade röögatul hinnatõusul. Ühtmoodi miinuses või miinuse piiril tegutses üksikute kasumlike meediaettevõtete kõrval valdav enamus. Valitsuskoalitsiooni otsus tõsta ajakirjanduse käibemaksu viie protsendi pealt üheksa protsendi peale läheb arvestuslikult maksma umbes 100 ajakirjaniku töökoha praegusest 850-st – see on selle nelja miljoni euro hind.

Erinevalt luksusautodest ei ole ajakirjanduses ruumi maksutõusu kulu lugejale enam edasi kanda – eriti sellele lugejale, kelle side juba praegu riigiga õrnaks kipub jääma, ent mille säilimise nimel me iga päev võitlust peame. Seda tööd teevad nii meie investeeringud ajakirjandusse digipöördesse kui rindereporterid Ukrainas, kes sealse sõja vahetut mõju Eesti julgeolekule on aidanud sedastada.

AJAKIRJANDUS on missiooniettevõtlus – üle kogu Euroopa. Kes tahab kvaliteeti hoida, teeb mööndusi tulemuslikkuses. Eesti ajakirjanduse reklaamituru suurus tammub samas kohas, kus 2006. aastal – suurusjärgus 100 miljonit eurot. Reklaami müügilt maksavad väljaandjad käibemaksu muuseas hariliku määra järgi, mis on pärast maksutõuse 22 protsenti. Senise vähendatud määra järgi maksavad eestimaalased tellimuste eest. Ülejäänud reklaamituru kulutused, kordades suurem summa, voolab Eestist välja, digihiidude rahakotti.

Eesti ja teiste Euroopa Liidu liikmesriikide suutmatus leppida kokku maksureeglites, mis maksustaks nende tulu seal, kus see teenitakse, on põhjustanud ebavõrdset konkurentsi juba 15 aastat. Samas on Eesti ajakirjandus Eesti riigikaitsesse ja ühiskonda panustanud läbi kogu Eesti iseseisvuse aja ning seda sõltumata riigieelarvelistest võimalustest, reklaamiturust või Eesti majanduse hetkeseisust. Oleme olnud solidaarsed Eestiga igal hetkel ja teinud oma tööd. Me ei saa ajutiselt sulgeda toimetusi, konserveerida oma inimesi, servereid või trükipresse. Vastupidi – mida haavatum on majandus ja säästlikum raskete aegade sunnil riik, seda rohkem hoiab moraali vaba ajakirjandus. Vaba ja hakkamasaav ajakirjandus on hoidnud ühiskonnal purjeid püsti iseseisvuse taastamisest saadik. See on meid eristanud mitmestki siirdeühiskonnast Kesk- ja Ida-Euroopas, kus võimukoridoride kõikidesse nurkadesse valgus ei pääse ning korruptsioon ja stagnatsioon on riike tagasi hoidnud. Neis riikides on tuntav ka Venemaa propaganda mõju, mida Eesti ajakirjandus siin on kontrolli all hoidnud.

EUROOPA Liidu rahandusministrid otsustasid 2021. aastal, laastava COVID-19 pandeemia tuules, et õige samm on muuta käibemaksudirektiivi, et lubada ajakirjandusele sisse seada ka nullprotsendiline käibemaksumäär – tunnistades seda seni lahendamatut konkurentsiprobleemi ning teisalt ajakirjanduse kriitilist rolli meie kultuuriruumis, meie arusaamas riigi ja kodanike suhete tasakaalupunktist. Eesti tegi seetõttu üle-eelmise valitsuse ajal sammu õiges suunas ja kehtestas ajakirjandusele viieprotsendilise käibemaksumäära. Direktiiv lubab kahte vähendatud määra hariliku määra kõrval ning Eestis on need viis protsenti ja üheksa protsenti; lisaks lubab direktiiv teatud valikule teenustest ja toodetest nullprotsendilist määra ning nulli ja viie protsendi vahele jäävat määra – ajakirjandus on üks sellistest lubatud kategooriatest. Praeguseks on hulk Euroopa Liidu riike ja ka euroliitu mittekuuluvaid Euroopa riike – Norra, Suurbritannia, Iiri, Belgia ja Taani – kehtestanud nullprotsendilise määra ning enamik riike null- kuni viieprotsendilise käibemaksumäära – põhjendused on meil kõigil Euroopas sarnased.

EESTI on teinud viimase 15 aastaga digipöördes tõesti suuri samme; eriti hästi on arenenud avalikud teenused ning riik ja poliitikud on rahvusvaheliselt lõiganud selle töö vilju. Ent Eesti ajakirjanduse kanda on jäänud oluline osa ühiskonna ja demokraatia digiteerimise kulupoolest. Kui riik on saanud oma suhtlemises kodanikega loobuda paberist, siis meie peame olema kättesaadavad kõikidele eestimaalastele sõltumata nende tehnoloogilistest eelistustes: me trükime ja toimetame Eesti inimeste elu puudutavad uudised, avaliku ruumi arutelud ja valikud, suursündmused, positiivse ja negatiivse nende koju, tähelepanuvälja kätte.

Maksutõus on paradoksaalne, sest teiselt poolt ütleb valitsus koalitsioonilepingus, et ajakirjandus ja meediaruum on väga tähtsad. Üleminek eestikeelsele haridusele, Venemaa sõjategevus Ukrainas ning Ida-Virumaa sotsiaalmajanduslikud muutused (üleminek põlevkivienergeetika väärtusahela tööhõivelt muudele tööstustele ja ettevõtlusele) on tinginud, et valitsus soovib toetada Ida-Virumaad ja venekeelset ajakirjandust. Ühe käega võtame, teise käega anname.

KUTSUME vabariigi valitsust ja riigikogu liikmeid üles astuma oma taktikalistest heitlustest rahatabelitega korraks kõrvale ning vaatama suurt pilti: millist Eestit me nende sammudega ehitame; mida ja milleks teeme, mis on nende sammude otsesed ja teisesed tagajärjed. Kas tõesti tahame me ühelt poolt vähendada ajakirjanduse kättesaadavust Eesti eri kohtades, väljaspool suuri keskusi, ainult selleks, et teise käega lisada kümneid miljoneid regionaalinvesteeringuid, et jõuga väljasuretatud kohtadesse eestikeelset mõtteelu tagasi viia? Välismaal rääkida tähtsast võitlusest Venemaa propagandaga, aga kodus takistada tegelikke samme selle elluviimiseks? Riigimeediale raha igal aastal juurde ja sõltumatult meedialt raha ära võtta?

Hingame kõik koos korra sisse veel enne, kui astume samme, millest tagasiteed ei ole.

Alla kirjutanud:

Kalev Annom, Võrumaa Teataja peatoimetaja

Piret Eesmaa, Hiiu Lehe peatoimetaja

Siiri Erala, Pärnu Postimehe peatoimetaja

Erik Gamzejev, Põhjaranniku peatoimetaja

Anna Gudõm, Vestnik Tartu peatoimetaja

Sirli Homuha, Lõuna-Eesti Postimehe peatoimetaja

Priit Hõbemägi, Postimehe peatoimetaja

Tiit Lääne, Vooremaa peatoimetaja

Meelis Mandel, Äripäeva peatoimetaja

Sergei Metlev, Rus.Postimees peatoimetaja

Andrei Mokijevski, MK-Estonia peatoimetaja

Merili Nikkolo, Eesti Ekspressi peatoimetaja

Urmas Paidre, LõunaLehe peatoimetaja

Rannar Raba, Tartu Postimehe peatoimetaja

Veli Valentin Rajasaar, Accelerista peatoimetaja

Heiki Raudla, Õpetajate Lehe peatoimetaja

Liina Raudvassar, Eesti Kiriku peatoimetaja

Kaire Reiljan, Lääne-Elu peatoimetaja

Tiit Reinberg, Järva Teataja peatoimetaja

Hindrek Riikoja, Maalehe peatoimetaja

Ülo Russak, Harju Elu peatoimetaja

Eva Samolberg-Palmi, Virumaa Teataja peatoimetaja

Andres Sepp, Saarte Hääle peatoimetaja kt

Andrei Shumakov, venekeelse Delfi peatoimetaja

Urmo Soonvald, Eesti Päevalehe ja Delfi peatoimetaja

Martin Šmutov, Õhtulehe peatoimetaja

Ülle Tamm, Sõnumitooja peatoimetaja

Tõnis Tõnisson, Raplamaa Sõnumite peatoimetaja

Polina Volkova, Delovõje Vedomosti peatoimetaja

Hans Väre, Sakala peatoimetaja

Tagasi üles