Nädala mure ⟩ Naabrid ja nende detsibellid

Inimesed kannatavad täiesti asjatult ja liiga pikalt välja seda, mida sugugi ei peaks. Foto: Aleutie

Küllap on meil kõigil mõni lärmakas naaber olnud. Olen isegi hambaid kiristades kell pool kolm öösel politsei kutsunud, sest seina tagant kostev tümps ähvardas mind voodist välja raputada. Ühest küljest võib ju öelda, et kui tahad vaikust ja rahu, koli metsa elama, sest teiste inimeste elutegevusega kaasnevadki helid. Teisest küljest oleks sama õigustatud öelda, et kui tahad elada teistega arvestamata, siis koli kuhugi, kus seda tegema ei pea.

Tõde jääb kuskile kahe seisukoha vahele, nagu ta alati kipub jääma. Selle peale ei maksa kurjaks muutuda, kui naaber muru niidab või veidi remonti teeb, kui lapsed aias kilkavad või koer mõnikord haugatab. Ei ole ka sellest midagi, kui mõni pidu tavalisest veidi lärmakamaks kujuneb, peaasi et öörahust kinni peetakse ja antakse endast parim, et teistele mitte liiga palju tüliks olla.

Ent kui ikka ühiselulistele reeglitele vilistatakse, nagu Võhma rahvas tänases lehes kurdab, ning muusikat kuulatakse nii valjult, et see muutub kogukondlikuks mureks, on lood halvasti. 112 helistamine peaks kõigil julgemalt ja kergemalt tulema, kui selleks tõesti põhjust on. Inimesed kannatavad täiesti asjatult ja liiga pikalt seda, mida sugugi ei peaks. Politseinikud ei saa midagi teha, kui nad ei tea, et nad peaks midagi tegema. Mida jõulisemalt oma õiguste eest seista, seda suurem on lootus, et see õigus ka jalule seatakse. Jah, eks sel ole teatud pealekaebamise mekk man ja paljudele inimestele see ei meeldi. Tunnen alati politseisse helistades süümepiinu kõigepealt sellepärast, et politseid ja häirekeskust tülitan, ja siis sellepärast, et rikun teisel inimesel justkui päeva ära. Aga tema minul, sinul või meil kõigil võib siis rikkuda ...?