Vaeva on aga keskuse kallal nähtud tublisti ning käima on lükatud igati uhke ja vahva projekt. Vaatamist, kuulamist, katsumist ja uudistamist on juba kõige esimestel töötamise päevadel palju, eriti kui asi põhjalikult ette võtta ning süveneda kogu väljapanekusse, mis on tänapäevaselt interaktiivne ja kasutab mitut meediumi. Ja miks ei peaks mulgi kultuuri põhjalikult süvenema?
Eks näis, kuidas elamuskeskus pikas perspektiivis tööle läheb, aga tore ja julgustav on see, et alles äsja ukse avanud, peab ta tulevikuplaane. Näiteks ei ole praegu Sooglemäel, mis on ju suur ja avar talu, loomi, ent juba veeretatakse unistavalt ja ettevaatlikult mõtet, et neid võiks seal olla. See oleks vaieldamatult asi, millega iseäranis lapsed asja vastu huvi tundma panna. Ja ütelge, mida tahate – ka täiskasvanul on tore loomi vaadata, eriti loomalapsi. Kui avamise hoog ja õhin raugevad ning esimesed külastused tehtud, ongi ju küsimus selles, kuidas meelitada inimesed sinna ka teist, kolmandat ja neljandat korda. «Tulge meile külla! Talled on sündinud ja meie lehmad sooviksid teile üht-teist süüa anda – korbid on juba ahjus!» oleks kutse, millele on raske eitavalt vastata.