Vaba mõte ⟩ Punased jooned rabas

Triin Loide Foto: Elmo Riig

Nagu paljud teised inimesed veedan ka mina suure, liiga suure osa oma ajast ekraani ees. Kas siis tööd tehes, töötamist imiteerides või meelt lahutades. Ning selleks viimaseks sobivad suurepäraselt näiteks õudusfilmid või siis dokumentaalfilmid, millest eriti meeldivad mulle majanduse ja tööstuse pahupoolest pajatavad ning keskkonnateemalised. Ühisosa õudusfilmidega on neil kohati uskumatult suur ja hinge jääv emotsioon on samasugune.

Õudusfilmid seejuures lõpevad vähemalt ära ning kuigi pärast ei julge varbaid tekiserva alt välja jätta, saab endale vähemalt kinnitada, et need olid näitlejad, deemoneid ei ole olemas ja loodetavasti mitte ka mõrtsukalike kavatsustega tulnukaid. Dokumentaalfilmide puhul seda lohutust ei ole. Loodusfilmide vaatamisest olengi juba sisuliselt loobunud või vähemalt panen need sel hetkel kinni, kui David Attenborough jõuab jutuga selle kohani, et «... lageraie ja looduskeskkonna hävitamise tõttu on nad väljasuremise äärel». Nii tema kui teisedki kuldaväärt jutustajad jõuavad peaaegu alati ja vääramatult selle kohani.

Ma ei ole ühelgi meeleavaldusel käinud. Pean ennast mõõdukalt keskkonnateadlikuks inimeseks, ent altruismile või muudele säärastele asjadele ma suurt ei mõtle. Enamik tööstusest, majandusest ja keskkonnast pajatavaid ülevaateid jõuab nimelt paratamatult tõdemuseni, mida kõike see, mida me teeme, meie endiga teeb. Ja mitte ainult tulevikus, vaid juba on teinud. Nurki lõigatakse tihti suure hoolega, kasum on enamasti jumal, vajalikud uuringud jäetakse mõnikord tegemata või tehakse neid puudulikult ja suvaliselt, kõike saatmas lobitöötajate suured summad, mis püüavad seadusi endale sobivas suunas mõjutada. Euroopas on sellega isegi hästi, Ameerika Ühendriikides on lobistamine lihtsalt seaduslik altkäemaksu andmine.