Liba-Sakala ⟩ Joodik on ka inimene!

1980. aastatel kesklinna viinapoe ees olnud järjekord, mida linna joodikud tahtsid tänavustel hansapäevadel taaslavastada. Foto: Erakogu

Tunnistan kohe ausalt, et ma pole suuremat asi kirjamees ja lisaks olen sutike vintis ka, aga asjad ja olud on läinud sinnamaale, et vaikida ka enam ei saa.

Samal ajal, kui üldiselt on ühiskonnas suund erinevate huvigruppide kaasamisele, et kõik oleksid ikka õnnelikud – võtame kasvõi samasooliste abielud –, siis teistpidi jällegi üritatakse osa inimesi ühiskonna äärealadele sokutada. Jah, mõtlen praegu joodikuid, keda just Viljandis on viimasel ajal ootamatult vaenama hakatud. Ja ma ei räägi ainult iseenda eest, vaid kõikide linna, miks mitte ka maakonna joodikute nimel. Räägin eelmisel aastal õitsenud joodikute puhkealast, mis tundus justkui meid rehabiliteerivat. Selle lammutamisest ei taha enam kirjutada – liiga valus on see –, aga tuua on ka teisi sarnaseid näiteid.

Nii ignoreerivad linnavõimud täielikult meie ettepanekuid, kuidas joodikuid kaasates linnaelu huvitavamaks teha. Meid tahetaks justkui kuhugi põrandavaiba alla varju pühkida.