Juhtkiri ⟩ Putru ja kooki moosiga

Sakala logo Foto: Sakala

Nädalavahetusel jõudis Mulgimaale hiiglaslik kahvel, mis tähistab Eesti toidupiirkonnaks saamist, ning mitmest-setmest suust kostis sõbralik soov «Head isu!». Kui aga selle traditsiooni ajaloole pilk heita, siis vaevalt kuigi paljud teavad, mis oli eelmine või üle-eelmine Eesti toidupiirkond. Tähelepanelikud Sakala lugejad ehk mäletavad, et kahvel tuli meie kanti Järvamaalt, ent üle-eelmine piirkond Põhja-Eesti tuleb ilmselt üllatusena. Ja kui paluda nimetada mõni Järvamaa toidupiirkonnaks oleku ajal tutvustatud toit, järgneb ilmselt piinlik vaikus – sõna «pokteil» tuleb mõnele ehk tuttav ette. Põhja-Eesti kohta võib kobamisi kohmata, et no rannikupiirkond ja küllap kilu söödi.

Toidukultuur on siiski märksa rikkalikum kui see, et Peipsi ­ääres kasvatatakse sibulaid ja Saaremaal süüakse kala. Ajaloolisel Mulgimaal ja mulgi kultuuril on paljude teiste piirkondade ees see eelis, et nad on ennast eestlaste teadvusesse kirjutanud-küpsetanud juba ammu enne kahvlit. Mulgi puder ja selle lugematud teisendid ei ole ju sugugi tundmatu toit, UNESCO maailmapärandisse püüdlemine oli samuti võimas reklaam ning Mulgi korbidki on paljudele tuttavad.

Ent nii ajaloolised toidud kui ka tänapäevasem mulgi kultuur on märksa värvikamad ja mitmekesisemad. Loodetavasti näitavad mulgid nüüd eeskuju, kuidas ennast ja oma kultuuri tutvustada, reklaamida ja kättesaadavaks teha. Tihtipeale tehakse mujal Eestis see viga, et räägitakse Viljandist kui Mulgimaa pealinnast ja viljandimaalastest kui mulkidest, ning päris mulkidel ajab see suled turri. Ega enese võõraste sulgedega ehtimine ole tõesti viisakas. Võõraste (kuigi täiesti omamaiste) toitudega laua katmine on see-eest väga tore. Mulkidel on nüüd suurepärane võimalus olukord ära kasutada ning oma kultuuri ja toite laiemalt tutvustada ja serveerida. Loodetavasti võetakse sellest viimast, et järgmisel aastal, kui kahvel järgmisesse piirkonda kolitakse, teavad inimesed suurepäraselt, et see tuli Mulgimaalt.