Vallarahvas tuleb kodutute loomadega omal käel toime

Umbes kaheksa aastat tagasi ilmus Karksi-Nuia turule noor ja metsik kass. Nüüd elab ta turukontoris head elu ning laseb end silitada nii müüjatel kui ostjatel. Foto: Sigrid Koorep

Karksi vald pole ainsa Viljandimaa omavalitsusena kodutute loomade varjupaigaga lepingut sõlminud ning saab hulkuritega ise hakkama.

Valla keskkonnaspetsialisti Tiia Kuke andmete järgi on neid juhtumeid, kus varjupaigateenust vaja läheks, aastas viis või kuus. «Nii väheste loomade pärast ei näe vald vajadust varjupaigale kuumaksu tasuda,» põhjendas ta.

Kuke kirjeldust mööda võib neil puhkudel juhtuda, et selleks ajaks, kui püüdjad mõnekümne kilomeetri kauguselt pärale jõuavad, on kass või koer juba kadunud. «Tühisõidu eest tuleb aga lisaraha maksta,» lausus ta.

Kohalike sõnul on Karksi-Nuia turu juures siiski mitu kodutut looma.

«Siia on aeg-ajalt kasse toodud ja nad on ei tea kuhu kadunud,» rääkis turu kõrval majas juuksurisalongi pidav Elle Kasemets. Tema ütlemist mööda on inimesed mures, sest ei tea, mis ootab hulkuma läinud loomi ees või kust neid otsida.

«Karksi vallast meil loomi pole,» kinnitas Viljandi loomade varjupaiga juhataja Siiri Mängli. Varjupaik pole kordagi ka seal loomadel järel käinud, sest vald ei soovi varjupaigaga koostööd teha. «Siinses omavalitsuste liidus on kõik teised vallad meiega kokkuleppele saanud,» lausus ta.

Vabariigi valitsuse määrus ütleb, et omavalitsus peab korraldama haldusterritooriumil olevate kodutute loomade püüdmist, pidamist, omaniku kindlaks tegemist ja selliste loomade hukkamist.

Määrus sätestab, et hulkuvad loomad tuleb kinni püüda ja tagastada omanikule või leida neile uus omanik. Kui neile kahe nädala jooksul pole õnnestunud kodu leida, tuleb loom ettenähtud korras hukata.

«Mingit loomade hävitamist pole,» toonitas Tiia Kukk. Tema sõnul paigutatakse loom asenduskodusse ja sel ajal otsitakse uut või endist peremeest.

Hulkuvaid loomi püüab valla enda asutus Karksi Vallahooldus. Kõige kauem on kinnipüütud loomad selle ruumides veetnud ühe päeva ning siis on nad viidud asenduskodusse peremeest ootama.

Tiia Kuke ütlemist mööda pole kasside puhul õnnestunud endist omanikku välja selgitada ja neile on otsitud uus peremees. Keskkonnaspetsialist tõi näite, et on ka ise ühe kassi viinud Allaste külla Mäepolli tallu.

Olukord on teine haigete loomadega ja samuti siis,

kui peremees läheb hooldekodusse või sureb ning temast jääb maha hulk kasse. «Siis oleme loomad magama pannud.»

Eraldi tõi Kukk välja juhtumid, kus inimene hakkab looma söötma. «Loom ei lähe enam söögikohast kaugele. Võib juhtuda, et ühel hetkel avastab toitja, et ta ei taha seda kassi enam, aga siis ei tule vald looma ära viima, sest inimene on söötes looma omaks tunnistanud.»

Siiri Mängli sõnutsi on Karksi valla elanikud vahel varjupaigas käinud või sinna helistanud, et oma looma leida.

«Teeme kõigist siia toodud loomadest pildi ja paneme kodulehele üles, aga Karksi valla loomi pole mõtet siit otsida,» ütles Mängli. Kui sealt kandi inimesed on soovinud loomapüüdjat välja kutsuda, on ta selle teate vallale edastanud.

Tiia Kukk rääkis, et ka vallaametnikud teevad hulkuvatest loomadest pildid ja panevad need üles valla koduleheküljele või kohalikule teadetetahvlile.

«Alles hiljuti hulkus siin üks koer kolm nädalat,» meenutas ta. Kui elanike kõnede peale hakati asja uurima ja keskkonnaspetsialist otsustas hulkuri omaniku leidmiseni enda juurde võtta, ilmus ka omanik välja.

«Üldiselt me kõiki üksikuid koeri kohe kinni ei nabi. Loom võib ise peremehe kiiremini leida, kui ta hulgub kodu lähedal,» selgitas Kukk.

Karksi-Nuias tunnevad kodutute loomade käekäigu pärast muret ka kodanikud. Juuksur Elle Kasemets on turu juures hulkuvatele loomadele asenduskodu pakkunud ajaks, mil ta otsib neile uut omanikku. Kasemets põhjendas oma tegevust sellega, et on lihtsalt loomainimene.

Karksi-Nuias turu kõrval poodi pidav Anu Rebane võttis 12 aastat tagasi oma hoolde turul hulkuva kassi ja kuu aja eest sai ta sealt teise juurde. «See oli päris külmaga maha visatud. Nüüd on minu juures,» lausus Rebane.

Algul plaanis ta pakkuda loomale vaid ajutist kodu, kuni too operatsioonist toibub. «Panime ju naistega raha kokku, et ta ära steriliseerida. 60 eurot pluss lisaasjad juurde,» rääkis ta.

Pärast operatsiooni polnud looma külmaga kuskil hoida ja siis võttiski Rebane ta põetada, aga praeguseks on loomake asenduskodus kohanenud ja uut omanikku pole ka leitud.

Paikseks jäänud turukasse on Karksi-Nuias veelgi. Umbes kümme aastat tagasi ilmus turulettide alla üks väga metsik kass, kes kartis inimesi. «Kui räime kätte sai, pistis kohe peitu tagasi,» meenutas Karksi-Nuia turu juhataja Leili Valk.

Loom kodunes ajapikku ja elab juba kaheksandat aastat turu kontoris. Vurrukandjale pandi nimeks Kitu ning päevasel ajal põõnutab ta radiaatori ääres toolil.

«Mina küll ei taha, et tema kinni püütakse ja ära viiakse,» sõnas turu juhataja Kitut silitades.

artikkel ilmus 9. märtsi «Sakalas»