Vaba mõte ⟩ Head ja halba eeskuju

Triin Loide Foto: Elmo Riig

Läksin sügisel autokooli ning olen nüüd kuude kaupa iga nädal sõidutundides käinud. Sõiduõpetaja kiitis ükspäev, et niimoodi eemalt ja silmi kissitades võib minus juba autojuhti näha, ning see pani kõrvad heameelest liikuma, kuigi kogu protsess edeneb hirmus vaevaliselt. Mul pole muude asjatoimetuste kõrvalt olnud aega, et maha istuda, korralikult tuupida ja proovieksameid teha, nii et käin muudkui sõidutundides ja viivitlen, aga mis seal salata – mulle meeldib autoga sõita. Kuigi tuleb tunnistada, et kui lumi ära sulas ja maanteed kenaks tahedaks muutusid, siis jala raskus gaasipedaalil kipub olema võrdelises seoses temperatuuriga.

Kui ma rohkem kiirust ületan kui 1–2 kilomeetrit tunnis, muutub õpetaja rahutuks. Lasen kõrvad ludusse ning tõmban veidi tagasi, aga see vabadus on ju tõesti imeline. Kukalt paneb (või paneks, sest käsi roolilt ära ei võeta) kratsima see, et isegi kui ma sõidan heade tavade kohaselt 92 kilomeetrit tunnis, sööstab mõni auto minust lauluga mööda nagu maas vedelevast kõdunenud puunotist. Õppeauto taga sõitmine riivab nähtavasti au- ja õiglustunnet. Seda protsessi saadab tihtipeale õpetaja rahulik sedastus: «Ära sina niimoodi tee!»

Eeskuju võib olla nii nakatav kui ka hoiatav, tõepoolest. Olen loobunud katsetest õppida liiklusreegleid ja häid liiklustavasid mööda tänavaid kõndides ja teiste juhtide käitumist silmitsedes. Kohati tundub, et ainsana peale minu üritavad reegleid järgida teised sõiduõppijad, kes, nukid valged ja silmis veidi hullumeelne läige, püüavad ellu jääda ning oma tunni lõpuni veereda võimalikult väikese rahalise ja inimelude hinnaga. Samas tuleb tunnustada juhtide loomingulisust, millega teekattemärgistusele ja liikluseeskirjale läheneda annab.