Kalle Laanet: kui me vaenu õhutamisele tähelepanu ei pööra, saab tõenäoliselt palju inimesi kannatada

ENAM-VÄHEM kahe ja poole tuhande aasta eest oma asju ajanud Herakleitos pakub ajaloolastele ja filosoofidele seniajani palju ainet vaidlusteks ning isegi see pole mõne asjatundja meelest selge, kas niisugune isik üldse olemas oli. Ometi arvatakse just temalt pärinevat tõdemus panta rhei – kõik voolab, kõik muutub. Isegi rohkem kui Herakleitose isik pakub ainest vaidlusteks see mõttetera, kuid alljärgnevalt püsin üldlevinud tõlke ja tõlgenduse raames.

Herakleitose ajal oli seadusi ning muid kehtestatud norme, keelde ja käske praegusega võrreldes vähevõitu ja seda mitte üksnes tehnilistel põhjustel. Tehnilisteks pean näiteks valdkondi, mida veel hiljaaegu olemas ei olnud ja mis seetõttu ka seadustega reguleerimist ei vajanud. Küberkuriteod, mootorsõidukid ja tulirelvad kui niinimetatud kõrgema ohu allikad – nimekiri on pikk. Eelkõige olid inimesed hoopis teistsugused ning seetõttu olid praegusest erinevad ka inimeste kooslused, kogu- ja ühiskonnad. Jättes palju peatükke inimkonna õigusalasest arenemisest vahele, asun otse vaenukõne kui normatiivset korraldust vajava nähtuse juurde.