Elegantne lipulaev avardab fotomaailma

Samsung Galaxy S23 Ultra sukeldub muretult vee alla ning peab seal teatud piirini ka vastu. Foto: Elmo Riig

Teatavasti ei tähenda iga täiendav megapiksel iseenesest kvaliteeti. Aga kui Samsung lisab oma tipptelefoni suisa 200-megapikslise sensori, siis mida see tegelikult annab?

Samsung Eesti kommunikatsioonijuht Eneken Viks ütles, et niisuguse kaamera eesmärk on jäädvustada pisidetaile. Tema kinnitusel on selle telefoni puhul astutud tehnoloogiliselt suur samm edasi, eelkõige kaamera ja protsessori koha pealt. Telefon on tehtud veidi kandilisemaks, et seda oleks mugavam käes hoida.

Kuid nagu ütles Karlsson katuselt: «Rahu, ainult rahu!». Ehk siis enne pildi- ja videomaailma sukeldumist lühidalt sellest, kuidas telefon tundub telefonina.

Samsungi lipulaev Galaxy S23 Ultra, mille hind küündib olenevalt mälumahust 1400–1800 euroni, lebab karbis koos laadimiskaabliga, aga puudub seinaadapter. Uus Ultra on elegantsem, kui fotodelt paistab. Korpuse ülemine ja alumine külg on lapikud, see mõjub suursuguselt. Vasak ja parem külg on kergelt kumerad ning ka ekraan ulatub paremalt ja vasakult pisut üle serva. Tavaliselt mulle selline ekraani kaardumine ei meeldi, aga sedapuhku isegi ei häiri – kui hinnata komplekti tervikuna.

Telefoni tagumist külge katab matjas klaas ning lihtsamat sorti sõrmejäljed seda ei määri. Korpusest eenduvad kolm suuremat ja kaks väiksemat ringi: kokku neli kaamerat ja laserauto­fookuse sensor. Lisaks väike tasapinnaline ring, kus peitub valgusti.

Puutetundlik pliiats on peidus korpuse alumise külje sees. Lihtne kätte saada ja samas ei häiri, kui ei kasuta. Asi ise on ilmselt just nii vajalik, nagu üks või teine kasutaja arvab selle olevat.

Aparaat on suur ja kaalub 234 grammi. Sõltub muidugi inimesest, kui mugav tal on sellise seadmega toimetada. Minul polnud häda midagi ja isegi raskus ununes ära, kui tegevusse süvenesin. Iseasi, kuidas nii suurt seadet kõikjal endaga kaasas kanda.

Hääletämbri olemus

Nutitelefon on võimekas multifunktsionaalne seade, kuid minu jaoks on väga tähtsal kohal helistamine ja kõne kvaliteet. Ma ei pea siinkohal silmas ühenduse pidamist kõikvõimalike rakenduste kaudu, vaid täiesti tavalist telefonikõnet, liikugu see ükskõik millise põlvkonna võrgu vahendusel.

Tegin Ultraga kõnesid 2G-, 3G- ja 4G-võrgus. Kõne kostis minule alati selgelt ja puhtalt, kuid taas kogesin seda, mida olen ikka ja jälle nutifonide puhul tähele pannud: kui tegu on mulle lähedase inimesega, kelle häälega olen harjunud, siis tema tämber jõuab minu kõrvu mõneti ebaloomulikult. Ei midagi hullu, kuid see pole selline tämber, mida olen harjunud kuulma parimat kõneselgust pakkuvate telefonidega.

Ajapikku olen selgeks saanud, et alati ei saa siinkohal süüdistada telefoni. Kuigi sidefirmad ülistavad 4G-võrgu kaudu toimivat ehk VoLTE kõneside loomulikkust, kostab selline kõne rohkem või vähem võõra kõlaga. Vahet pole, kas kuulata seda kõlarist või, kõrv vastu telefoni, kuularist. Samas kui algatan sama nutifoniga videokõne rakenduse Google Meet kaudu, vahendab kõlar täiesti või peaaegu täiesti tõetruud häält.

Enamasti on kõne teine pool samuti väitnud, et kuuleb mind mingil määral ebaloomulikult. Ultra valmistas siinkohal hea üllatuse: minu tämber kostis olenevalt oludest kas vaid natuke võõrana või päris loomulikult.

Mis puutub nutiseadme pakutavat muud heli, siis olenevalt oludest tundus kõik kas täiesti hea, isegi suurepärane või kostis heli kuidagi kärisevalt – kusjuures teatavat kärinat oli vahel aduda ka telefonikõnedes. Toon näite «Aktuaalse kaamera» kuulamisel-vaatamisel: saatejuht Priit Kuuse hääl kajas telefoni kõlaritest üksjagu kärinal, samal ajal kui teleri vahendusel tundus kõik normaalne.

Mina tajusin ühe korra, kuidas telefon läks kasutamise käigus tuntavalt soojaks. See juhtus, kui olin teinud 22 minutit ja 44 sekundit kestnud videokõne.

Fotomaailma avastas staažikas piltnik Mati Roosalu, kelle mõtted on lugeda siinsamas kõrval. Nüüd aga annan sõnajärje üle selle loo kaasautorile Jan Randar Raidmale, kes tutvus telefoniga noorte vaatevinklist ja ­uuris eeskätt videovõimekust.

Videomaailma nüansid

Operaatorina olin juba enne uurinud kaamera funktsioone ning teadsin, et Samsung Galaxy S23 Ultra on S-seeria telefonide järgmine põlvkond igas mõttes.

Telefon teeb videot samade kaamerate abil, mida kasutab filmimiseks. Võimalik on filmida 1080p sagedusega (1920 × 1080 pikslit) 30 või 60 kaadrit sekundis, 4K eraldusvõimega videot (3840 × 2160 pikslit) kiirusega 60 kaadrit sekundis ja HDR10+ ning isegi 8K eraldusvõimega (7680 × 4320 pikslit) kiirusega 24 või 30 kaadrit sekundis.

Mina salvestasin video 1080p sagedusega 60 kaadrit sekundis, sest kuigi kõik sellest suuremad mõõdud on tunduvalt kvaliteetsemad, läheb nende nautimiseks vaja ka vastavat 4K või 8K monitori, mida paljudel pole.

1080p resolutsioon on standardne formaat paljudes tele- ja videoplatvormides ning see on laialdaselt aktsepteeritud ja kergesti jagatav. Samuti on see optimaalne formaat, kui on soov salvestada ja vaadata oma videoid tavalises koduarvutis või nutiseadmes.

4K resolutsioon on iseenesest tavaline, seda pakuvad ka kaks korda odavamad telefonid. Küll on pikk samm edasi 8K, mis pakub eriti selget ja kvaliteetset pilti. Paraku tähendab see ühtlasi meeletult suurt faili, mille töötlemine nõuab tipptasemel arvutit, ning seejärel oleks tulemust hea nautida 8K monitorilt. Seega, 8K funktsioon on tõeliselt huvitav ja võimas, aga reaalses elus pole sellise resolutsiooniga midagi peale hakata.

Proovisin järele, kui mahukalt salvestub 10-sekundiline HEVC-vormingus videofail erinevate valikute puhul. 1080p 30 kaadrit sekundis andis tulemuseks 20 MB, 1080p 60 kaadrit sekundis 30,25 MB, 4K 30 kaadrit sekundis 66 MB ja 8K 30 kaadrit sekundis lausa 104 MB.

Galaxy S23 Ultra pakub huvitavaid aegluubis-režiime. Standardfunktsioon lubab pildistada 1080p eraldusvõimega 240 kaadrit sekundis, super slow motion sama eraldusvõimega, aga juba 960 kaadrit sekundis ning hyperlapse saab hakkama 4K-s kiirusega 30 kaadrit sekundis.

Super Steady Mode on funktsioon, mis hoiab telefoni filmimisel ülimalt stabiilselt. Stabilisaatorina töötab see väga hästi, aga mina kasutasin vana kooli meetodit ehk hoidsin küünarnukid võimalikult keha lähedal. Super Steady Mode paraku pärssis kvaliteeti ning pani suumimisele piirangud peale.

Nii foto- kui ka videofunktsioonil on mõlemal eraldi profirežiim, mis võimaldab üksikasjalikult seadistada ISO, fookust, suumimist, ava, värvide tundlikkust ja palju muud. Inimene, kes kõike seda oskab ära kasutada, pruugib ilmselt professionaalset peegelkaamerat.

Telefonil saab valida videote töötlemise programmi, mida on lihtne kasutada. Usun, et isegi niinimetatud videokauge inimene suudab sellega ägeda koduvideo kokku valmis teha.

Ekraan, kõlarid, mikrofon

Tänu suurele, 6,8-tollisele (17,2 sentimeetrit) AMOLED-ekraanile, mille eraldusvõime on 120 hertsi, on kõik ekraanil hästi nähtav, isegi tugeva päikese korral. Esmalt ei pruugi näiteks 60 ja 120 hertsi erinevusest aru saada, aga kui kasutada pikemat aega kiiremat värskendussagedust ja siis valida aeglasem variant, on erinevus kohe silmaga aduda.

Samsung Galaxy S23 Ultral on hea mikrofon, mis suudab ka tuulerikkamas keskkonnas müra vähendada ning salvestab selge ja loomuliku heli. Telefon on teatud piirini veekindel ja isegi vee all suutis see heli salvestada.

Telefoni kõlarid on tippkvaliteedi killast ning pakuvad stereolahendust, mis loob ruumilise helipildi ning muudab heli selgemaks ja täpsemaks. Dolby Atmose funktsioon tagab rikkaliku ja detailitäpse heli, mis sobib filmide, mängude ja muusika jaoks. Võrreldes teiste nutifonidega, on sel telefonil keskmiselt võimsamad kõlarid, et ka mürarikkas keskkonnas hästi hakkama saada. Kui minna peensusteni, siis telefonil on ekvalaiser, mis võimaldab kasutajal muuta heli vastavalt eelistustele. Samas tundus mulle, et ka seadistusi puutumata on telefonil selge heli ja sealhulgas väga hea bass.

Samsung Galaxy S23 Ultra kaamerad ja funktsioonid muudavad nii foto- kui ka videograafia huvitavaks ja mitmekülgseks, kuid telefoni hind paneb kõhklema, kui vajalikud on need funktsioonid igapäevaseks kasutamiseks.

Arvestades telefoni hinda ja võimekust, tekib dilemma. Kui tahta sellega jäädvustada tavalisi peresündmusi ja filmida vahel koduvideoid, siis pole mõtet nii kallist telefoni osta. Samas näiteks reisihuvilisele inimesele, kes peab lugu suurepärastest funktsioonidest, hindab kvaliteeti ning teab, kuidas pilte ja videoid töödelda, peaks S23 Ultra sobima. Iseküsimus on suurus – kellele see meeldib, kellele mitte.

ARVAMUS

Mati Roosalu Foto: Marko Saarm

Mati Roosalu, fotograaf

Lõuna-Korea suurfirma Samsung nutitelefonid on laialt levinud eelkõige seetõttu, et valikus leidub nii soodsa hinna ja tagasihoidlike omadustega kui ka tehniliselt täiuslikke, enam kui tuhat eurot maksvaid seadmeid.

Lipulaev Samsung Galaxy S23 Ultra on nii mõneski vallas rekordiomanik. Telefonikaamera tagaküljel on neli kaamerat: kolmekordse optilise suumiga 10MP telefotokaamera, kümnekordse optilise suumiga teine telefotokaamera, 12MP ülilainurkkaamera ja 200MP lainurkkaamera. Telefoniekraanil tulemusi vaadeldes paistsid kõik heades valgusoludes tehtud pildid teravad ja kontrastsed. Suurel arvutiekraanil oli kohe märgata, et 50MP ja 200MP pildid on teravamad ja detailirohkemad. Samas tuli tõdeda, et 200MP pildifail ei näinud inimsilmaga vaadates oluliselt parem välja kui 50MP tulemus.

Trükkisin ühe 50MP pildi välja suurusega 50 × 70 cm, seda saab näha Maksifoto kaupluses, kui kedagi huvitab. 200MP failist on võimalik trükkida pilt suuruses 173 × 130 cm trükiresolutsiooniga 240 px/inch­. See sobib näiteks välireklaamiks, mida mõne meetri kauguselt vaadatakse.

Katsetasin suumivariante ja üllatusin, sest nii kolme- kui ka kümnekordse suumiga pildistatud kaadrid olid tänu sisse­ehitatud stabilisaatorile teravad ja kontrastsed. Väljahõigatud trump, sajakordne digitaalne suum valmistas aga pettumuse: väga raske oli käest pildistades libedat telefoni liikumatuna hoida ja pikast katsetamisest hoolimata sain udused tulemused. Ega statiiv ka aitaks, sest sajakordse suurendusega pilt lõigatakse lihtsalt välja kümnekordse suurendusega pildist. Aga jah, kümnekordse suurendusega suum on tõesti hea.

Tänu ekraani tugevale heledusele on lihtne kaamerat seadistada ja objekti teravustada ka päikesepaistelisel päeval. Piltide värvid on automaatrežiimis pildistades loomulikud, tõsi, väikse nihkega kontrastsema tulemuse poole, aga ei midagi häirivat.

Proovisin pildistada ka öösel ning esimest fotot vaadates üllatusin, sest värvid olid kirkad ja varjualade pooltoonid hästi eristatavad. Digitaalne müra, mis teiste Android-telefonide puhul on häiriv, oli peaaegu olematu. Võib vist öelda, et Galaxy Ultra 23 muudab öö päevaks. NB! Öövõtete tegemisel peab telefoni kuni viis sekundit liikumatuna hoidma.

Võin seda telefoni soojalt soovitada pere- ja reisipiltide tegemiseks, aga ka loodusfotograafile, sest olemas on nii ülilainurk kui suhteliselt pika fookuskaugusega teleobjektiiv ehk kümnekordse suurendusega suum ehk fotograafide keeles 230 mm. Nii et selle telefoniga võiks kas või vereta jahile minna.

Kui soovite pilte peamiselt jagada sotsiaalmeedias või vaadata arvuti- või teleriekraanil, siis pole mingit vajadust valida 50MP või 200MP, sest siis muutuvad pildifailid igapäevase kasutamise juures mõttetult suureks, ulatudes üle 30 megabaidi.

Samsungi telefonidel on tavaliselt neli kaadriformaati: 1:1 (ruut), 3:4, 16:9 ja täis­ekraan 21:9. Kuigi need viimased kaks on telefoni ja arvuti ekraanil vaatlemiseks efektsed, ei sobi need kasutamiseks, kui on plaanis teha standardseid 10 × 15 cm albumipilte, sest kõik, mis on ekraanil, ei mahu lihtsalt paberile. Kaadriformaat 3:4 on sellisel juhul kindlam variant. Facebookis ja Instagramis jagamiseks on aga mõistlik pildistada ja filmida ruutformaadis.

Tasub kindlasti katsetada põnevaid lisavõimalusi nagu astrofoto, panoraamfoto ja ööportree. Proovige lülitada sisse Expert RAW režiim, et töödelda võtted täiuslikuks. Ärge kartke, see on lihtne ja põnev.