Vaba mõte ⟩ Hans Väre: mu hinges koos on heavy user ja ludiit

Hans Väre Foto: Elmo Riig

Kui lapsena kodu lähedal Jämejala pargis mängimas käisin, üritasime end teiste poistega ikka sokutada hobuvankrile, millega haigla osakondadesse köögist toitu laiali veeti. Enamasti hobusemees priiküüti ka lubas, kui suured piimanõud juba tühjaks olid valatud ja koorem hobusele liiga raske polnud. Nüüd sõidavad samal pargiteel Clevoni isejuhtivad autod, mis haigla Jämejala hoonetest peamajja proove toimetavad. Hobuste ja juhita autode vahele jääb kolm nappi aastakümmet.

Maailma muutumist on palju lihtsam märgata tagantjärele. Meie ümber võivad toimuda tektoonilised liikumised, ent kui me ise suudame nende keskel jalul püsida, ei pane me neid eriti tähelegi. Sellega on sama lugu nagu laste kasvamisega. Oma laps on justkui kogu aeg sama, ehkki riided ja jalanõud jäävad järjest väikseks, aga kui juhtud mitme aasta tagant kauge sugulase võsukest kohtama, tuleb «Küll sa oled ikka suureks kasvanud!» automaatselt üle huulte.

Praegu on inimkonna ajaloos järjekordne murrang, mida me ei pruugi tähele panna, ehkki peaksime seda tegema. See on tehisintellekti tulek. Telefonide abiprogrammid, teksti ennustavad sõnumirakendused ja muud vidinad on kasutusel olnud juba mõnda aega. Eelmisel aastal said aga laialt kättesaadavaks tehisintellektid, mis suudavad kirjelduse põhjal muljet avaldavaid pilte joonistada, käsu järgi mõttega teksti kirjutada ja vestelda sinuga nagu teine inimene. Suisa nii hästi, et Google’i tekstirobot LAMDA läbis umbes aasta tagasi Turingi testi, mille eesmärk on eristada vestluse põhjal robotit inimesest.