SAKALA ARHIIV Juhtivpsühholoog Thea Marran: noored on iseendaga hädas

Merlin Kuld
, reporter
Copy
Viljandi psühhiaatria­kliiniku juhtiv­psühholoogi Thea Marrani sõnul on noorte seas väga palju naeratavat depressiooni.
Viljandi psühhiaatria­kliiniku juhtiv­psühholoogi Thea Marrani sõnul on noorte seas väga palju naeratavat depressiooni. Foto: Marko Saarm

Täna on rahvusvaheline vaimse tervise päev. Sakala avaldab sel puhul uuesti tänavu mais ilmunud intervjuu Viljandi psühhiaatriakliiniku juhtivpsühholoogi Thea Marraniga.

Vaimsele tervisele pööratakse aina enam tähelepanu või vähemasti üritatakse sellest rohkem rääkida. Paraku kipuvad vaikima need, kes võiksid rääkida, ning peas mõtteid kedrates võib sündida otsus, mida enam tagasi võtta ei saa.

Viljandi psühhiaatriakliiniku juhtivpsühholoog Thea Marran ütleb, et enesetapumõteteni viivad sageli lootusetus ja sotsiaalsete sidemete puudus. Neid mõlemat on aga võimalik uuesti üles ehitada ja seda saab aidata teha igaüks, kes muresolijat märkab.

Juhtivpsühholoog Thea Marran, milline on noorte vaimne tervis?

Kas sellele ühest vastust ongi? Ma kardan, et päris ei ole. See sõltub tuhandest ja ühest asjast.

Ma tahaks mõelda, et ei ole, aga ilmselgelt on väga palju neid lapsi ja noorukeid, kes on väga hädas. On osa, kes saavad väga kenasti hakkama, on kohanenud kõikide elunõudmistega ja tulevad muutuvas maailmas toime, ja siis on teises otsas need lapsed ja noorukid, kes ei saa hakkama, ei tule endaga toime. Vahepeale jääb suur hulk lapsi ja noorukeid, kes saavad hakkama, tulevad raskuste ületamisega toime ja on toetatud.

Millega noored kõige rohkem hädas on?

Nad on iseendaga hädas. See ei ole ainult noorte küsimus, vaid üldse inimeste küsimus: kes on hädas, on hädas eelkõige iseendaga, sest nad tajuvad endas süüd. Süüd selles, et nad ei tule toime, et nad on sellised, nagu nad on – võrreldes teistega justkui halvemad. Nad ei saa hakkama nõudmistega, mida ühiskond neile esitab. Noorte puhul siis sellega, mida kodus ja koolis nõutakse.

Pange ennast korra 15-aastase rolli. Ma ei tea, kas mina tahaks olla praegu 15. Pärast kooli, mis on üks tööpäev, õpivad nad teise tööpäeva otsa ning nende vahele jäävad veel trenn, huvialad, sõbrad, erinevad täiskasvanute pandud kohustused ja ­ootused, et neid täidetaks.

Ja hommikul vara hakkab see peale. Eriti praegu, kevadel. See on tohutu koormus ja püsiv pinge, millel lõppu ei paista.

Kas need nõudmised on siis ajas kasvanud?

Absoluutselt! Kuidagi vaikimisi on kasvanud eeldus, et noored saavad väga hästi iseendaga hakkama. Tegelikult ju ei saa.

Bioloogia on ikka täpselt samasugune nagu kümme aastat tagasi. Inimese organism on täpselt samasugune. Aga täiskasvanute nõudmised noortele on hooga suuremaks läinud. Ja me unustame, et vahepeal oli kaks aastat, kui nad olid maailmast ära lõigatud.

Kas lapsevanemad ja täiskasvanud peaksid siis vähem nõudma?

Ei, mitte seda. Küsimus on selles, mida me nõuame.

Räägime väga palju esinevatest meeleolu- ja ärevushäiretest, kuid igaüks, kes tunneb meeleolu alanemist või ärevust, ei vasta psüühikahäirete kriteeriumidele häiretasandil. See aga ei tähenda, et tal oleks hea olla või et ta ei vajaks abi ja toetust. See tähendab seda, et tema vaimne tervis võib olla pärsitud.

Heaolutasand on see, mis võimaldab sul anda iseendast parima. Kuid kui noor tajub, et ta ei suuda anda parimat, saab ta tagasi negatiivse peegelduse, näiteks kulmukortsutuse, ja juba see võib hakata mõjutama tema vaimset tervist läbi eneseusalduse ja tajutud enesetõhususe alanemise. «Teen ma ikka kõik hästi? Piisavalt? Ei, see pole piisav, mina ei ole piisav.» Ja nii edasi.

Vaimne tervis halveneb tänu sellele, et ta ei saa positiivset tagasisidet oma sooritusele. Kui sa ei saa positiivset tagasi­sidet, siis sa hakkad eemale hoidma. Ja kui sa hoiad eemale, siis sa ei saa kinnitust, et oled tubli, tuled asjadega hästi toime ja oled väärtuslik.

See on selline nõiaring, mis on saanud alguse palju aega tagasi. Nüüdseks on see lihtsalt eskaleerunud ning me oleme sellises olukorras, kus me oleme.

Kui palju noori julgeb välja näidata, et nad ei tule endaga toime?

Tegelikult ei julgeta seda näidata, sest saadakse negatiivset tagasisidet. Väga palju on naeratavat depressiooni.

Meeleoluhäire ja depressioon käivad käsikäes. Nad on nagu kaks sõbrannat, ei ole üht ilma teiseta. See paraku teeb psühhoteraapilise ravi väga keeruliseks: millesse sekkuda, millest alustada ja kuhupoole meele­oluhäirest liikuda?

Kui inimene ka naeratab, siis see ei tähenda, et ta tuleb endaga väga hästi toime. See, mida ta oma sisepeeglist näeb, võib olla hoopis teine võrreldes sellega, mida näeb keegi lähedane, kes talle otsa vaatab.

Ja depressioonil on see pool, et me harjume temaga ära. Me lähedastena ütleme: «Ta ongi selline.» Sest depressioon ei ole midagi sellist, et sa ärkad hommikul üles ja sul on depressioon. Depressioonil on üsna selge käitumuslik muster, mis väljendub peamiselt vältimises ning kulgeb negatiivse spiraalina allapoole, eemale …

Noorte meeleolu- ja ärevushäired saavad alguse ikkagi tükk aega enne, kui nad jõuavad diagnoosini ja vajavad ravi.

Naeratav depressioon teeb ka märkamise väga raskeks. Kuidas siiski märgata?

Kuulata.

Kui noorel depressioon algab, siis võib see olla seotud mingisuguse kaotusega. Ja see kaotus võib kõrvalseisjale tunduda täiesti ebaoluline. See võib olla sõprussuhte kaotus, mingi liidripositsiooni kaotus või näiteks Facebooki konto kaaperdamine.

Ja need väikesed ja suuremad elusündmused hakkavad kuhjuma. Okei, üks asi oli halvasti. Ta tuleb sellega paari nädala jooksul võib-olla toime. Siis tuleb järgmine kaotus. Ja samal ajal ta kogu aeg eemaldub mingitest endale olulistest asjadest. Naeratus jääb püsima, sest kõik ütlevad: «Kõik on ju hästi, ole rõõmus!» Ta püüab seda kõigest hingest teha, aga see ei tähenda, et ta oleks tulnud toime sellega, mis on temast ära lõigatud. Ta ise ei tea ka sageli, mis siis juhtus või kus juhtus.

Kui paljud noored ise saavad aru, et nendega ei ole kõik korras?

See sõltub noorest. Ei tahaks üldistada. Minu arvates on noored väga nutikad ja saavad väga kenasti aru, kui asjad on kehvasti. Ja nad saavad aru ka sellest, kui asjad on paremini. Keerukusaste on selles, et noori mõjutab palju see, mis hetk tagasi juhtus, ja nad hindavad oma toimetulekut selle järgi.

Vanematena tahame, et lapsel läheks hästi, ja on väga tore, kui ta annab meile teada, et temaga on kõik hästi. Sinna me selle jätame ja me ei tule korraks tagasi, et mõelda, kas ikka on hästi.

Samas ei saa me ju last ka kogu aeg luurata ja seirata. See on koostöö, igas mõttes. Usalduslik koostöö, et sa kuulad ka, mitte ainult ei kuule. Mis on naeratuse all? Kui silmad kaasa ei tule ja pilk jääb tühjaks, siis tasub ikkagi anda kõige lihtsamat kinnitust: ma olen sinu jaoks olemas ja me saame koos sellest välja tulla. Olla oma lapse ankur.

Kas psühholoogi juurde abi otsima tulevad noored ise või lapsevanemad?

Nii ja naa. Väga sageli tulevad noored ise. Nad ikkagi leiavad selle tee. Meil on väga palju asutusi, kust saab esmast sotsiaalset ja emotsionaalset toetust. Kõige olulisem on, et oleks terve täiskasvanu, kellega saab ükskõik milliseid raskusi arutada.

On ka neid, kes tulevad vanematega. Vanem on selles mõttes saatja, aga rolli kannab ikkagi laps või nooruk ise. Ema ütleb, et ta saab aru, et laps talle ei räägi, aga võib-olla saab laps psühholoogiga jutule.

Kui palju on neid, kes ei otsigi abi ja jõuavad suitsiidsete mõteteni?

Neid on piisavalt. Piisavalt, et see oleks päris hirmutav.

2022. aastal avaldatud rahvatervise uuringus oli välja toodud, et elutüdimus- ja suitsiidimõtteid on umbes 8 protsendil täiskasvanud vastanutest. See on jäänud võrreldes varasemaga samaks.

Sama uuringu kohaselt esines elutüdimusmõtteid 22 protsendil tütarlastest ja 4,5 protsendil poistest. Mis näitab, et haavatavaim osa ongi noored, eriti tütarlapsed.

Samas tasub meeles pidada, et see, kui peast käivad läbi elutüdimusmõtted, ei tähenda võrdusmärki, et noor tahab surra. Mõte ei võrdu tegu. Küll aga näitab see suuremat riski, et mõttest võib saada tegu. Tavaliselt meil ei käi ju peast läbi mõtet «Kergem oleks, kui mind ei oleks». Kui see on peast läbi käinud, siis kaldume kordama teatud tegevusi või asju, mis ei aita pikas perspektiivis, ja see suurendab riski olulisel määral.

Kuidas saame teada, et noor on niimoodi mõelnud?

Jällegi: tuleb kuulata. Väga sageli kostab seda käibefraasidest. Näiteks, et «Mul on kõht nii tühi, et ma suren ära» või «Kui ma kohe süüa ei saa, siis tapan kellegi ära».

Kust see tuleb, et ta just nii ütleb? Anna talle võimalus sellest natuke rohkem rääkida. Ei tasu rõhutada, et nii ei tohi rääkida, vaid tuleb püüda aru saada, kust see mõte tal tuleb ja kuidas ta on selleni jõudnud.

Meeleoluhäire või mõõduka raske depressiooni puhul kalduvad inimesed mõtisklema ja enam ei räägi. See võib olla märk, et on midagi, mida ta ehk ei oskagi sõnadesse panna või tal pole olnud võimalik seda sõnadesse panna. Ka see on märkamise koht, kui ta enam ei räägi. Inimesel on antud võime kõnelda, väljendada oma mõtteid ja tundeid, kuid kui ta ei räägi, siis ega need mõtted ju ära kao. Need keerlevad tema peas ja sotsiaalsed kontaktid vähenevad.

Kui noor läheb tuppa, istub omaette, justkui teeb midagi, aga on näha, et tal on ekraanil seesama pilt olnud juba pool tunnikest, siis järelikult on ta millegi muuga hõivatud ja väga sageli just pideva negatiivse mõtisklemisega.

Psühhoteraapias me püüamegi välja selgitada, kus inimese mõte ja tunne on. Millised mõtted peast läbi käivad, milliseid tundeid need tekitavad ning kuidas noor siis käitub, kui ta nii tunneb. Me uurime koostöös, millistes olukordades need häirivad ja rahutukstegevad mõtted tekivad ning millised on noore võimalused seda negatiivset ahelat katkestada. Mida ta vajab, mis tal aitaks tõmmata pidurit, et mitte sukelduda muremõtetesse ja minna kuhugi, kuhu ta tegelikult ei taha.

Me otsime alternatiive, et anda endale ja elule võimalus ja elada see keerukas aeg läbi võimalikult väikeste kaotustega.

Kuidas käituda suitsiidimõtetes noorega? Järelevalve võib muutuda ju ka ahistavaks ...

Absoluutselt! Kes tahaks, et keegi teda kogu aeg kontrolliks ja küsiks, et mida ta teeb ja millest mõtleb.

Kõigepealt tuleks püüda, et suitsiidimõtteid ei tekiks. Me saame sekkuda tunduvalt varem, kui ta on selle otsuse teinud ja enam ei räägi.

Kui suitsiidimõtted on väga intensiivsed ja kontrolli­kese on noore käest ära liikunud, siis kindlasti tuleks ta paigutada haiglaravile ja püüda anda talle toetatud keskkond.

Kas nende puhul, kes ei räägi, ei saagi enam sekkuda?

Alati saab anda endast parima. Suitsiidini viivad sageli lootusetus ning sotsiaalsete sidemete puudus. Kui need on kahekesi koos, on risk oluliselt suurem.

Lootust ja sotsiaalseid kontakte saab hakata uuesti üles ehitama. Ja seda saavad teha kõik, selleks ei pea olema psühhoterapeut või kliiniline psühholoog. Meie hakkame sekkuma, kui käes on tipp, aga positiivsete kinnituste kaudu on võimalik juba tunduvalt varem sekkuda.

Kas noor, kes läheb enesetappu sooritama, annab sellest ka lähedasele märku? Näiteks telefonikõnega, millest saaks midagi välja lugeda?

Kui me vaid teaksime. Paraku sellist garantiikirja ei anna mitte keegi ja kui me räägime suitsiidsest käitumisest, siis on see paraku väga sageli paljude väga halbade asjaolude kokkulangemine.

Elavatena saame need riskid miinimumini viia, aga me ei saa paraku kõiki riske ära võtta. Noorukitel on nagunii keeruline ennast selles olukorras juhtida.

Ehk siis noor ei pruugi enne suitsiidiotsust selle kohta vihjet anda?

Tema peas on oma lugu, mida ta ei ole teistele rääkinud. Meie paneme hiljem selle mosaiikpildi kokku. Me saamegi seda teha tagantjärele.

Veel kord: me saame sekkuda eespool, et see ei läheks nii kaugele.

Tavaliselt on nad mingil hetkel sellest kellelegi rääkinud, avaldanud neid mõtteid või kirjutanud sellest. Nad on andnud märku, kuid mõnikord ka ei ole ja me peame aktsepteerima seda, et me ei tea alati kõike sada protsenti.

See ei tähenda muidugi, et kõiki lähedaste telefonikõnesid nüüd kartma peaks.

Täpselt nii. Elu ei anna garantiikirja. Tuleb olla inimesena olemas. Ja mitte last üle kuulata, vaid kuulata. Kui ta räägib probleemist, siis mitte hakata kohe tema probleemi lahendama. Siis ta järgmine kord ei räägigi. Oluline on olla kannatlik, anda noorele võimalus pakkuda ise lahendusi, taluda ära tema emotsioonid.

Pane end ise olukorda, kus hakkad kellelegi oma murest rääkima ja ta ütleb: «Stopp! Tee nii!»

Sageli on aga siiski niipidi, et see, kellele räägitakse, ei võta seda hetke, vaid keerab pilgu ära, vaatab hoopis oma nutiseadmes kerivat infot. See kannab endas sõnumit: «Sinu teade ei ole nii oluline, et ma oma tegevuse peaksin katkestama.» See aga suurendab tõenäosust, et järgmine kord noor ei räägigi.

Probleemi lahendamise püüde taga on väga õilis tahtmine, kuid me ei aita neil tulla toime sellega, et elus ongi raskusi ja tülisid. Loomulikult me tahame, et meie lähedastega oleks kõik hästi ja nad saavad hakkama ning meie võime ja tahame neid usaldada. Ja on inimlik, et meil on elus raskusi ja isegi tülisid, kuid loeb see, kuidas me tülitseme ja veelgi enam – kas ja kuidas me need arusaamatused lahendame.

Kas suitsiidimõtetest saab inimest täielikult välja ravida?

Elutüdimusmõtted on üks vaimse tervise probleemide sümptomeid.

Kui me saame meeleolu stabiilsemaks, noore võrgustiku natuke paremasse korda, tema päevaplaani üle vaadatud, tema põhivajadused rahuldatud – kõht täis, katus pea kohal, kooliga on asjad läbi räägitud –, siis taanduvad ka elu­tüdimusmõtted.

Kuid kui depressioon iseenesest on ravimata, siis need mõtted lihtsalt võimenduvad ning otsus, mille ta probleemi lahendamiseks teeb, on paraku lõplik ja me ei saa enam seal vahele astuda.

Depressiooni korral kaldub inimene ikka ja jälle oma probleemidest ja raskustest mõtisklema. See omakorda süvendab meeleheidet, kurbustunnet ja lootusetust, kus väljapääsu nähakse vaid ühes … Samas on paljud asjad muudetavad, välja arvatud see üks tegu. Seda viimast, seda me peame ennetama! Seda on hiljem väga raske, kui mitte võimatu muuta.

Milline ravi välja näeb?

Väga palju depressiooniravi on väljaspool haiglat, sest elu toimub väljaspool. Meeleolu- ja ärevushäirete puhul tähendab see kombineeritud ravisekkumisi: toetatakse ravi psühhoteraapia või nõustamisega kas siin haiglas või lapse kogukonnas, koolis. Raviteekond on väga individuaalne. Depressioon ja ärevus on nagu Muhu seelik – igaühel isemoodi. Kuid psühhoteraapia põhiprintsiibid jäävad samaks: aidata inimene välja negatiivsest nõiaringist, toetada tema naasmist igapäevaellu ja igapäevaste tegevuste juurde.

Kas teie juurde on tulnud inimesi, kes on öelnud, et tal enam suitsiidimõtteid ei ole?

Jah. See, et suitsiidimõtted või tahe surra ajas leevenevad, on alati osa ravist. Seda me ka enesekohaste küsimustikega seirame ja sõelume. Mõnikord piisab ühest kohtumisest, teinekord on vaja selleks paari aastat.

Mis on olulisim?

Kui me räägime noorte vaimsest tervisest, siis kõik ei vaja tabletti, vaid neil on vaja kuulda, et nad on olulised, tähtsad ja väärtuslikud.

Me saame võtta täiskasvanuna kas või kaks minutit, et anda noorele kinnitus: ta on väärtuslik ja oluline.

Kõik ei vaja tabletiravi psühhiaatri juures, vaid see saab alguse palju lähemalt: kallistusest, noogutusest või naeratusest. Leidke võimalus, et oma lapsele positiivset kinnitust anda.

Kust abi küsida?

Häirekeskuse kriisiinfotelefon 1247, töötab kogu ööpäeva

Pakutakse psühholoogilist esmaabi, tuge ja suuniseid, kuidas kriisis enda ja teiste vaimset tervist hoida. Helistama on oodatud teiste hulgas inimesed, kes vajavad tuge ja abi stressiga toimetulekuks.

Vaimse tervise tugiliin 660 4500 (tasuta), kella 10–24

Nõustamine vaimse tervise ja üldisemate igapäevamurede korral, mis ei ole akuutsed. Vajaduse korral suunatakse helistaja sobiva spetsialisti nõustamisele.

Eluliin 655 8088 (eesti), 655 5688 (vene), kella 19–7

Inimestele, kes on emotsionaalse kriisi seisundis, depressioonis, tunnevad üksindust või sügavat muret kaotuse ja leina tõttu, kannatavad vägivalla all, kogevad suhte- ja perekonnaprobleeme, sotsiaalseid raskusi või soovivad elust lahkuda.

Ööpäev läbi töötav hingehoiu telefon 116123

Abi surmahirmu, leina, ärevuse, suitsiidimõtete, üksinduse ja tõrjutuse, eksistentsiaalsete, spirituaalsete ja religioossete küsimuste, elu mõtte otsingute, ängi ja elu perspektiivi puudumise puhul.

Usaldustelefon 126 (eesti keeles) kella 17–3, 127 (vene keeles) kella 19–23

Psühholoogiline abi.

Ööpäev läbi töötav ohvriabi kriisitelefon 116006 (tasuta)

Inimestele, kes on langenud kuriteo, hooletusse jätmise, halva kohtlemise, füüsilise, vaimse või seksuaalse vägivalla ohvriks hiljuti või ka pikemat aega tagasi. Pöörduda võivad ka abivajajast teatajad, soovi korral tagatakse anonüümsus.

Lasteabi telefon 116111 (tasuta), ööpäev läbi

Nii lastele kui täiskasvanutele nõuküsimiseks või abivajavast ja hädaohus olevast lapsest teatamiseks. Vajaduse korral edastatakse info spetsialistidele.

Helista 112, kui vajad kiireloomulist abi ja elu päästmist: õnnetusjuhtum, suitsiidiplaan, muul viisil oht elule või tervisele.

Kui tunned, et su elu on enesetapumõtete tõttu ohus, võib ööpäev läbi helistada järgmistel telefonidel.

  • Psühhiaatriakliiniku valvetuba Viljandis, tel 435 4255;
  • psühhiaatriakliiniku valvetuba Tartus, tel 731 8764;
  • psühhiaatriakliiniku valvetuba Tallinnas, tel 617 2650;
  • psühhiaatriakliiniku valvetuba Pärnus, tel 516 0379;
  • erakorralise meditsiini osakond Narvas, tel 357 1795;
  • erakorralise meditsiini osakond Ida-Viru keskhaiglas, tel 331 1074.
Allikas: Thea Marran
Tagasi üles