Farištamo Eller: mõne töö mittetegemise eest oleks parem maksta kui tegemise

Raielank. Pilt illustratiivne Foto: Ardi Truija

OLEN üks neist 555 inimesest, kes kirjandusfestivalil «Prima Vista» teemal «Igatsedes teistsugust olemist» sõna võtsid. Utoopia Saatkonna nime saanud algatuse üleskutse lennutas ju uljalt mõtteid: «See pakub ruumi ideedele, mis on ehk liiga metsikud, et sobida pika ja kuulsusrikka ajalooga ajalehtedesse, liiga lennukad, et kõlada poliitikute õlitatud huultelt, liiga poeetilised, et leida lugejaid interneti hämarais olmekoopais, kuid ometi liiga ilusad, liiga valusad ja liiga olulised, et need sõnastamata jätta». Kuidas saaks sellisele üleskutsele vastamata jätta?

PALJU räägitakse vajadusest teha oma elus teadlikke, ka keskkonnateadlikke otsuseid. Räägitakse katkiläinud esemete parandamisest selle asemel, et need ära visata, uute asjade vaid vajaduse korral ostmisest ja näiteks kaerapiima eelistamisest tavalisele piimale. Neid ja sadu teisi soovitusi on ilmselt igaüks kuulnud, lugenud ja ehk teistelegi jaganud. Samas veedame väga suure osa ajast hoopis tööl. Siinkohal rõhutan täpsuse huvides, et ei räägi neist, kes alampalga ja tihti mitmel töökohal rabelemisega ikka allpool vaesuspiiri või selle lähedal elavad.

Niisugused ametid nagu päästja, arst ja õpetaja on juba lasteaialastele mõistetavad. Nende töö sisu on arusaadav, vajalik. Võib vist isegi öelda, et need on eetilised ametid. Aga on hulk ameteid, mille täitjatele oleks minu arvates mõistlikum maksta selle eest, et nad ... oma töö tegemata jätaksid. Sel teemal võib sissejuhatuseks soovitada David Graeberi 2018. aastal avaldatud raamatut «Bull­shit Jobs», mida kahjuks eesti keelde veel tõlgitud ei ole.