/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)
Tekstiilikunstnik Anu Raud tähistab kolmapäeval, 10. mail 80. sünnipäeva. Anu Raud on muidugi palju enamat kui kunstnik. Ta on naine, kellest kiirgab tarkust, energiat ja headust ning mõnusat sooja huumorit. Temaga on vedanud Viljandimaal ja kogu Eestil.
Kui Anu Raud valiti akadeemikuks, ütles ta, et eks Eesti ole omamoodi talupoeglik maa ja küllap ta sobibki maarahva akadeemikuks. Tema sünnipäeva puhul avatakse näitusi lähemal ja kaugemal ning trükist ilmub tema uus raamat «Hea karjane», millest leiab 30 juttu loomadest ja lindudest. Rääkisime temaga juttu tema kodutalus Käärikul.
Anu Raud, naiste vanusest pole küll kombeks rääkida, aga teie puhul pole põhjust saladust teha. 80 äratab aukartust.
Ega siin mingit saladust ole jah. Eks see 80 ole tõesti pisut erinev, endalgi on kuidagi teistmoodi tunne. Ega mõnda asja enam jõua ja väsimus tuleb ka rutem peale.
Ameerika Ühendriikide president Joe Biden on teist ainult pisut vanem ja juhib riiki, nii mis müriseb.
Minu ristiema on praegu 104-aastane, käib 105-ndat, elab Lasnamäel üksinda ja ristipoeg käib teda aeg-ajalt vaatamas.
Eks see aktiivse ja tegusa vanuse piir olegi üha ülespoole nihkunud.
Seda küll. Ja isegi kui raskem on, ikka tegutsed edasi. Mina olen praegu väga tegus. Kogu aeg on muidugi tunne, et tuleb selgeks teha, mis on olulisem ja mis tuleb kõigepealt ära teha ning mida võib pisut kaugemale jätta. Hästi oluline on see, mida võtta ja mida jätta.
Just panime Ela Tomsoniga Heimtali muuseumisse üles kolme vitriini: minu vanaisast, isast ja emast. Nooremad muuseumitöötajad jäid seda minust üles panema. Õpilaste töödest tuleb ka näitus – siin on nii palju praktikaid olnud. Minu jaoks on see tagasivaade elumustritele. Mul on kodus siin ka naljaga pooleks tehtud kolm näituseringi.
Palju näitusi on tulemas. Heimtali muuseumis on aga väljas ka kõik Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks valminud vaiba 100 meetrit. Koos nimekirjadega, kes kudusid. Mina tegin üldkavandi, väga palju oli abi Reet Talimaast ja Ene Parsist. Kolme kunstniku juhtimisel kudus terve eesti rahvas vaipa! Väga lustlik oli. Tore on seda nüüd meelde tuletada. Muidu oleks ta kusagil rulli keeratuna, nüüd aga on siin kõik koos.
Teine üldrahvalik tegemine kasvas välja nöörvaipadest, mis jõudsid laulupeole. Kui pidulised käisid harjutamas, siis nad tegid näpunööre: igaüks sai 30 × 30 ruudu, mõtles sellele kujunduse ning tegi ja tikkis. Sellel ajal saadeti mulle palju pehmeid kirju! Mäletan, et üks selline tuli Saaremaalt ja kui ta lahti võtsin, siis leidsin sealt ilusa tikitud lesta. Väga tore oli. Panime nad siis lõpuks lipp lipi, lapp lapi kõrvale ning saime kolm suurt vaipa. Neid saab näha vanas rahvamajas. Vanas vallamajas on vaibakunstniku jaoks kõige olulisemad asjad ehk kavandid. Kui kavandit pole, siis tee, mis tahad, head vaipa ei tule.
Kogu teie loomingu kohal hõljub selgesti hoomatav rõõm ja sageli ka huumor. Ega ma eksi?
(Rõõmsalt) Ei! Mu isa (Mart Raud – toimetus) oli ka selline paras lõuapoolik ja naljahammas.
On muidugi olnud karme, kurbi ja mõtlema panevaid aegu. Mõtlen nüüd isegi vahel tõsisemalt, et mis saab ja kuidas saab. Aga ikkagi – villast visata on tore!
Elu kipubki olema liiga kurb, et seda tõsiselt võtta.
Ja-jaa! Nüüd on muidugi selline asi, et ma ei tahaks öelda, et kudumine on täiesti lõppenud, aga ühe käega on raskem vaipa kududa. Kirjutada saab väga hästi. Olengi kaks raamatutäit jutte kirjutanud. Sünnipäevaks just ilmub uus raamat «Hea karjane», kus sees 30 loomajuttu. Ühe jutu on kirjutanud väike Karl, kes elab metsavahimajas ning on suur loodusepoiss. Talle meeldivad väga kanad ja oma kanadest ta kirjutaski.
Kui mina mõtlen oma lapsepõlvele ... Kes meist poleks kuulnud, et «Ema-ema, võtame koera! Võtame kassi! Võtame kas või merisea! Või kui seda ei saa, siis kodustatud roti! Ja kui rotti ei saa, siis vähemalt akvaariumikaladki! Midagi elusat!»? Ma olin samamoodi: kogu aeg tahtsin kedagi. Ja ma sain ka! Mõtlesingi loomadele ja kontaktidele, mis sealt välja kasvasid.
/nginx/o/2023/05/05/15301688t1h2066.jpg)
Loomad on teie elus kindlasti tähtsal kohal.
On. Väga tähtsal. Nad ei lobise liiga palju, aga neist saab hästi aru. (Muheleb.) Praegu on mul üks koer ja üks kass.
Mulle meeldis väga lambapidamise aeg – sellist tõsisemat lambapidamist oli kokku 26 aastat. Ühe korra saatis saatus mulle veel orvuks jäänud lambakarja. Esimene kord sain ka, muide, orvuks jäänud karja. Nõval põles sisse üks lambaid pidanud poissmees, lambad jäid südatalvel omapäi. Ma töötasin siis veel rahvakunstimeistrite koondises Uku ja üks töökaaslane ütles, et nii kurb, ei taha neid tapamajja saata, võtku ma nad endale. Võtsin. Tõin nad läbi tuule ja tuisu siia ning sellest ajast peale jäingi lambapidajaks. Lambad on head loomad.
Olete suur maaelu eest seisja. Kuidas teile praegu elu maal tundub? Maakoole suletakse riburada ...
See on väga-väga kurb ja solvav. Ma olen teatud mõttes ka ise maakool ja kui ma mõtlen sellele, kes tuleb ja minu kunagi kinni paneb ... Mul tuleb juubelinäitus nüüd. Mul on olnud palju näitusi ja suuri näitusi. Loodan väga, et minu juubelinäitusi tullakse ka nüüd siia palju vaatama. Aga need asjad on ju kõik maal sündinud! Maarahvas on väärt, et nende juures oleks kunst, kultuur ja pärand. Pigem tulgu linnarahvas neid kõike maale vaatama.
Mis aga puutub koolide, rahvamajade ja raamatukogude kinnipanemisse, siis see tundub ikka päris hullude inimeste tegu. Sõjaoht on kogu aeg olemas. Me ju näeme, mis juhtub Ukrainas. Suured linnamajad saavad pihta, ühel hetkel pole ei vett ega elektrit ja hea, kui hing sees on. Praegu oleks maa see koht, kuhu saaks turvaliselt tulla.
Minu vanaisa õde abiellus, muide, Turva tallu. Oligi selline nimi. Aga need rahvamajad ja koolimajad ongi turvatalud!
Ma olen ikka vaadanud, et meie vallamajas käivad öömajalised sageli, aga hea, kui kümne inimese kohta leiad ühe, kes oskab õigel ajal siibri kinni panna, ja siis leidub see üheteistkümnes, kes teeb juba kinnipandud siibriga ahju ukse lahti, viskab ahju suitsukonisid ja muud sodi ning paari tunni pärast undavad kõik vinguandurid.
Maakooli peab hoidma nii kaua lahti, kui seal on kaks inimestki. Ja kui neid kahte pole, siis linnast tulnud hädalised võivad surra vingu- ja seenemürgitusse – nad ei tea, mida teha ja kuidas käituda. Maakoht peab ootama abivajajaid, aga koos maainimesega, kes neid aitab.
Olete väga ilusasti öelnud, et maakool on talupojatarkuse taimelava, rahvuskultuuri nurgavoodi ja ülikooli tugev maakivist vundament.
Nii on.
Kui teid valiti akadeemikuks, siis ütlesite, et tahate olla maarahva akadeemik.
Jah, ma tahan see olla. Isal on huvitav luuletus, kus on stroof «peaasi, et inimene inimestes otsa ei saaks». Inimesel aitab inimeses otsa saada arvutimaailm. Kõik muutub kõledamaks ja külmemaks, ametlikumaks ja ametnikumaks.
Sünnipäeva puhul ma sooviksingi tänada oma kodukohta ja kodukanti ning oma esivanemate jalajälgi siin. Maal on võimalik inimeseks jääda. Ja inimlikkust on võimalik loomadelt ka hästi õppida. Loomad on väga inimlikud! Kui ikka tuled koju ning koer ja kass südamest rõõmustavad ... See on natuke ürgsem maailm. Üks samm tagasi minemine.
Mulle tundub loomade puhul sageli, et nad teavad palju rohkem, kui me arvame.
Just nimelt. Nad teavad isegi tervise kohta. Teavad, millist heina süüa, kui kõht on kinni. Kõiki asju teavad.
Kui keegi juhtub rääkima liiga keeruliselt, öeldakse sageli, et räägib nagu akadeemik. Teie olete akadeemik, aga suudate lihtsalt ja arusaadavalt rääkida olulistest asjadest.
Ma ei oska keeruliselt rääkida, ega muud kunsti olegi. Elu ongi lihtne, vahel tehakse ta keeruliseks sigrimigriks. Lihtsust ja selgust tasub otsida ning lausa taga ajada.
Eks ma ole akadeemikute hulgas selline veidi värviline kuju. Eestis on nüüd üheksa naisakadeemikut. Üheksavägised! Nad tulevad varsti mulle kõik külla. Algul oli Ene Ergma ainuke naine akadeemikute hulgas, aga ju siis on viimasel ajal hästi läinud – nad on paljunenud.
/nginx/o/2023/05/05/15301689t1h9a64.jpg)
Taaskasutus ja asjade parandamine on teile samuti tähtsad teemad. Kardan, et väga paljud ei oska enam nõela ja niidiga ümber käia.
Väga õige, ei oska jah. Kohtan õpilasi, kes ütlevad, et neil pole elu sees kodus nõela ja niiti olnudki. Läheb riietusese katki, viskad ära ning ostad uue.
Jah, ja kuhu nad lähevad? Ikka prügimäele. Tõmblukk näiteks ei lagune üldse. Tõmblukk on see kõige suurem vaenlane.
Aga osatakse ikka veel teha ka. (Võtab imeilusasti tikitud padja, mille keskel nimi Anu.) Ma ei tea selle inimese nime ega nägu, aga ta tikkis selle valmis ja saatis mulle. See inimene oskab tikkida küll!
Koroona-ajal oli minu juures paos üks abielupaar – naine Suure-Jaanist ja mees Inglismaalt. Nemad tegid Kääriku talu raamatutest täieliku kataloogi. Sa võid vaadata, millises majas ja millisel riiulil see või teine raamat on. Vat see on üks üliliigutav sünnipäevakingitus mulle. Sellist sorti inimesed on kuldaväärt. Oleks tore, kui selliseid rohkem oleks!
Varsti tuleb välja raamat-kataloog Kääriku talu piltidest. Leila Pärtelpoeg, Evald Okas, Leili Muuga, Juhan Muks, Peeter Mudist, Elmar Kits ja teised. Pildid lähevad mõneks ajaks ERM-i. Mina olen nendest küll väga palju saanud.
Tahangi väga, et see vaimne pärand, mis siin on, oleks korrastatud ja vajadusel kõigile kasutatav. Kõigile, kes seda vajalikuks ja oluliseks peavad. Meie püha kohus on kultuuriväärtust ja pärandust hoida ning säilitada järgmistele. Seda ma püüan kõigest jõust.
Seda hetke ilmselt pole, et igavus tükib peale.
Niikaua kui nupp nokib, püüan kirjutada. Igavust ei ole. Aga kurbus ja üksildus vahel ikka on. Eks me kõik tea, et sõda käib. Vahel mõtlen, et mina olen siin, söön ja joon, aga mõni on niiskes kaevikus, tal ei ole midagi ja välja ta sealt ka ei pääse. Kui ikka paned ennast kannatava inimese nahka ... Ja selliseid inimesi on praegu väga palju.
Ma ei tea, kui palju see mõte neid aitab, aga kaasa mõelda ja kaasa tunda saab ikka. Välistatud pole ka, et see oht siia jõuab, ja kui jõuab, mida siis ette valmistada. Ma arvan tõesti, et on väga oluline kaevud ära puhastada, allikad sodist ja rämpsust puhastada, küttepuid varuga teha. Siiamaani on olnud kauni kodu konkursid: sul on veesilmake ja kivist konnakene istub selle ääre peal, purskkaevuke on ka ... Aga see pole praegu see aeg. Pigem võiks teha kuuri või küüni või lisatoa korda ning vaadata, kas sa saad seda soojaks kütta. Tuleb hädaline, kes on pommiga pihta saanud, annad talle kuuma teed, vaarikavarreteed ja kuivikut. See oleks vist targem kui kauni kodu konkursil kiviktaimlat viimistleda.
Milline on parim sünnipäevakink?
Parim sünnipäevakink olekski see, et oleks rohkem inimesi, kes saavad aru, et eesti elu Eestimaal ehk elu maal ei tohi lasta välja surra. Inimesi ei tohi jätta üksinda. Mõeldakse, et maal ei ole tööd. Maa ise on eluaeg tööd andnud! Kaeva üks koht üles, pane porgand maha ja tööd on küllalt! Kes on näinud tööpuuduse all vaevlevat lehmapidajat? (Rõõmsalt) Teda lihtsalt pole olemas! Ja mis on olulisem kui lihtne värske toit? Eks ole muidugi sajad takistused ja igasugu paanikad. Vanasti olid lehmad ikka rohu peal, nüüd on tubades ja sa ei näegi neid.
Olen ammu öelnud, et annaksin Nobeli preemia sellele, kes mõtleks välja arengupidurid. Neid oleks viimane aeg teha. Kui ikka tehisintellekt hakkab suurt ülemust mängima ja meid kamandama, siis on päris jama.
Kui ma oma elumustritele tagasi vaatan, siis minu kõige suurem soov oleks see, et minu kodukoht ja Heimtali muuseum kestaks edasi. Jääks püsima ning edeneks. Ma tänan neid inimesi, kes on seda nii materiaalselt kui moraalselt toetanud, ning loodan, et on ka neid, kes seda jätkavad, et see saaks kesta kõigile kultuurihuvilistele ja vaimuinimestele.
Maestro Anu Raud
/nginx/o/2023/05/05/15301687t1h216c.jpg)
Jah, täpselt nii ma teda kutsuda soovingi. See on itaaliakeelne sõna, mis tähendab meistrit, õpetajat. Raske on leida paremat sõna, kirjeldamaks austust, mida ma Anu suhtes tunnen. Maestro oma mitmekihilisuses täidab seda rolli kõige paremini. Õpetaja suurte tähtedega.
Moodsas maailmas räägime erinevatest juhtimiskultuuridest, mis jaotuvad peamiselt kaheks: eestvedaja ehk liider, kes on inimesekeskne ja kelle järgi soovitakse liikuda, ning tagant tõukaja ehk juht, kes on protsessikeskne ja kelle nõudmiste raames püsitakse. Ühes heas juhis peaks olema mõlema omadusi, aga lõpuks saavad määravaks siiski meie inimestevahelise suhtluse oskused.
Maestro Anu Raud on liider, kellega on meeldiv suhelda ja lihtne kontakti saavutada. Selle lihtsuse allikaks on tema baasväärtused ning arusaam inimeseks olemise põhimõtetest, mis talle vanemate poolt kodust varakult kaasa anti. Kes vähegi temaga kokku puutub, tajub seda kiiresti. Sama kiiresti tekib arusaam, kas tahetakse tema väärtusruumiga liituda või mitte.
Nüüdseks juba 80-aastase maestro kunstilisest käekirjast leiab moodsaimaid võtmeid, mida vaibakunstis otsida oskaks. Ka kõige pisemad detailid suure, lugu jutustava seinavaiba kontseptsioonis on igaüks olulise tähtsusega. Tihti peab Anu teoseid kaua ja palju vaatama, et neist aina enam nüansse ja mõttemaailma kihte välja koorida. Imetlen Anu annet kirjata vaipadesse lugusid sedavõrd minimalistlikult, ent siiski nii rikkalikult, et midagi ütlemata ei jää.
Edasiandmise ja traditsioonide jätkamise soov on Anu jaoks suurim. Kui suurem osa Eestist võib teda teada vaibakunstnikuna, siis tegelikult räägime hoopis laiemast pärandikaitsest, mis sisaldab taluhoonete kompleksi taastamist, pärandkäsitöö kogumise jätkamist ning talutööoskuste alalhoidmist.
Anu on üks isetumaid inimesi, keda oma elus kohanud olen. Ta on oma pika elu ja teekonna jooksul näinud, õppinud, kogenud ja loonud paljut, mida peab väärtuseks ning seega õigeks see võimalikult ehedal kujul järgmistele põlvedele edasi anda. See soov on nii suur, et ta ei pea paljuks kultuuripärandi säilitamise eesmärgil müüa vanematelt päranduseks saadud vara, et see kõik lõpuks kogu Eesti rahvale kinkida
Palju õnne, maestro Anu Raud!
Indrek Kaing,
Grupi Anu Raua Keskuse Sõbrad eestvedaja