Essee: Uuendusi tehes ei tohi unustada igipõliseid väärtusi

Aime Mäeorg Foto: Erakogu

Olen mulk, Tarvastu põliselanik. Siin ma õppisin ja lõpetasin keskkooli, siin töötan. Õpetajahariduse omandasin Tartu õpetajate seminaris ja Tallinna pedagoogikaülikoolis. Oleme koos abikaasa Aarega rajanud kauni maakodu ning kasvatanud üles kolm last, kellest noorim õpib Tarvastu gümnaasiumi X klassis.
Olen juba vanaema auväärses rollis. Armastan oma tööd. Väga tähtsad on mulle loodus ja muusika.
Olen õnnelik inimene, sest mind ümbritsevad toredad kaaslased.

Emakeelepäev muutub üha tähtsamaks, sest üleilmastumine mõjutab kogu ühiskonda, sealhulgas keelt. Kardame saabuvat aega, mil märkame, et eesti keel hääbub ja selle vastu on hilja midagi ette võtta.

Kas ei meenuta keele puhtuse eest seismine tuuleveskitega võitlemist? Kindlasti on mõnigi eestlane endalt aeg-ajalt nõnda küsinud. Mida saab kool teha, et see võitlus oleks edukas

Keele elushoidmiseks tuleb selles palju kirjutada ja lugeda ning olla muu hulgas vastuvõtlik ka uuendustele. Viimastega kaasnevad tavaliselt kõhklused. Kas muutused ikka on head? Ehk tuleks austada aastakümnete vältel läbiproovitut ning hoiduda lõhkumast seda, mis on hästi toiminud?

Tarvastu vallas sai teoks esimese kuni kuuenda klassi õpilaste kümnes omaloominguvõistlus. Juubeli mekki ettevõtmine erines varasematest. Selle üldteema oli «Teadusaasta valguses» ning parematele kirjutajatele oli ette nähtud preemiareis Tartusse Ahhaa teaduskeskusesse. Soovisime kinkida lastele emotsionaalse päeva, täis huvitavaid avastusi ja koostegutsemise rõõmu.

Ahhaasse sõitsime emakeelepäeval ning pidasime sealses lektooriumis piduliku koosoleku. Kahjuks ei saanud osaleda kõik kirjutajad, sest buss mahutas ainult 46 last, teised 41 saavad tänukirja kätte koolis veerandilõpuaktusel. Võistlusel osalesid Tarvastu ja Paistu valla viie kooli lapsed.

Eesmärk oli sütitada lastes loomingulusti, arendada nende eneseväljendusoskust ning anda maakoolide õpilastele võimalus osaleda arendavas projektis, kasutades selleks emakeelt. See ettevõtmine tihendab piirkonna koolide laste sõprussuhteid: nad tunnevad end Lõuna-Eesti miljööväärtusliku kultuuriruumi osana, ühise perena.

Juubelivõistluse siht oli panna lapsed hindama innovaatilist mõtteviisi, leiutamist ja teadust. Seda näitavad alateemad «Leiutajateküla Lotte on minu lemmik», «Minu lemmik-teadusteraamat», «Minu isal (emal, vanaisal...) on kuldsed käed», «Meie kodu leiutised», «Tuleviku kool (kodu)» ja«Eesti kingitus maailmale».

Tööd annavad tunnistust, et meie lapsed oskavad unistada. Põnevaid leiutisi on paljudes kodudes. Tehnika kiire areng pakkus inspiratsiooni mitmele lapsele, kes kirjeldasid oma töös tulevikukooli või -kodu. Õpetajad olid näinud vaeva, suunamaks õpilasi kirjutama ja aitamaks neil leida sobiv teema.

Oli näha, et jutuvõistlusel osalemine oli tähtis ka vanematele, kes olid aidanud lastel teemat lahti mõtestada. Ühisel jõul ja kogu perega loodud teksti on tore lugeda aastate pärastki.

Aega, mil ollakse koos, mõeldakse elu ja asjade üle ning pannakse need mõtted kirja, võib nimetada pere kvaliteetajaks. Kahjuks ei ole seda kuigi palju. Väikesele poisile jääb ehk eluks ajaks kosutav mälestus, kuidas isa jutustas osavate kätega vanaisast. Lapsel on tore osa saada vanemate tarkusest, vanematel on hea last toetada ja õpetada talle midagi. Õnnestunud töö rõõmustab nii suuri kui väikesi ning hea meel on ka neil, kes kirjutisi loevad. See on meie perede, kodude ajalugu.

Kuidas tuleks korraldada õppetööd? Milliste teadmistega peaksid lõpetajad ellu minema? Nende ja paljude teiste küsimuste üle on murtud pead esimeste koolide asutamisest tänapäevani.

Pole olnud aegu, mil oleks võidud öelda: «Hariduselu korralduses on nüüd kõik valmis ja ainult sellele toetudes läheme edasi.» Ei ole valmis tõdesid. Nii nagu elu ise on pidevas muutuses, vajab ka hariduskorraldus uuendusi, et vastata aja nõuetele, ent ümberkorraldusi tehes ei maksa unustada igipõliseid väärtusi.

Hariduspoliitikas leidub nii mõndagi, mis teeb muret nii õpetajatele, õpilastele kui lapsevanematele. Arutletakse koolivõrgu korrastamise, uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse, uute õppekavade, põhikooli ja gümnaasiumi eraldamise, õpetajatöö hindamise ja maapiirkondades hariduse andmise üle.

Kahjuks on majanduslangus toonud maale muresid, mis mõjutavad ka koolielu. Tööta jäänud inimesed on siirdunud linna ja välismaale ning õpilaste arv kahaneb. Mis saab edasi? Kas kohalik gümnaasium jääb piirkonna lastele paigaks, kus kasvada, õppida, areneda ning saada pagas, mis võimaldab end teostada ja maailma avastada?

Meie kandis on kooliharidust antud 163 aastat, keskkool avati 1947. aastal. 65 aastat tagasi oli raske aeg: suurküüditamine jättis maaelust alles vaid riismed, inimesi oli vähe, nad pidid heitlema sõjapurustuste, vaesuse ja näljaga.

1941. aastal küüditati senine koolijuht Jüri Antsmaa, kelle eestvõttel oli 1939. aastal ehitatud seniajani kasutusel olev valge koolimaja. Heino Hommuk, 1947. aastal asutatud keskkooli esimene direktor, arreteeriti peagi ja saadeti vangilaagrisse. Järgmine direktor, legendaarne Hans Ainsoo oli Siberist naasnud, kuid temagi sundisid punavõimud paari aasta pärast lahkuma.

Ometi peeti kohalikus koolis vaesuse ja viletsuse kiuste tähtsaks anda lastele keskharidust. Õppurite hulk on olnud eri aastatel erinev. Esimeses lennus lõpetas 14 õpilast, nende hulgas ka minu isa.

Mõistatuseks jääb, kuidas suudeti sel valusal raskel ja vaesel ajal luua keskkool ning katta hariduskulud, aga praegu, mil oleme ometi palju paremal järjel, saame sõnumi, et maakohas gümnaasiumi ülal pidada on kallis, lausa lubamatu luksus.

Masuajast hoolimata peaks hariduse andmine jätkuma seni, kuni on neid, keda harida. Ei tohi teha vigu, mida võib hiljem olla raske või lausa võimatu parandada. Eestimaal on olnud aegu, mil rahvaarv on sõdade ja haiguste tagajärjel kahanenud, kuid siiski oleme rahvusena säilinud.

Maakool ei ole pelgalt paik, kus piirkonna lapsed omandavad koolitarkust. Õppeasutus on tähtis tervele kogukonnale ning annab paigale lisaväärtuse. Koolis käivad peale laste koos ka vanemad, seal korraldatakse üritusi, tehakse sporti ja muusikat, tegeldakse kunstiga. Sinna koondub tihti kogu paikkonna rahvas.

Koolis töötavad inimesed pakuvad maakohale palju — ega asjata nimetata õpetajaid maa soolaks. Nad annavad kohalikus elus tooni, lüües kaasa seltside tegevuses, kultuurielus, spordis ja mujal. Ei ole eestlaslik, et vaevalt kaela kandma hakanud lapsed eralduvad perest ja asuvad elama omapead, kodust kaugele jäävas ühiselamus. Kui kaob kool, lähevad vanemad lastega sinna, kus õpilasel on võimalik olla koos perega. See on loomulik ja säästlik elamisviis.

Tarvastust, Kärstnast, Holstrest ja Suislepast on aegade vältel võrsunud suuri eesti kirjanikke, luuletajaid ja teisi kultuuritegelasi. Tore, et jätkame ajaloolist traditsiooni kirjutada sellest, mis süttib meie südametes, mõlgub meeltes ja heliseb huulil, ning teeme seda kaunis emakeeles.