TEATRIARVUSTUS ⟩ Kui liblikad kõhus on asendunud süngusega

Ugala "Head lapsed" on retk omanäolises maailmas, milles neli inimest otsivad ja igatsevad head, aga keegi neist ei tea enam kindlalt, mis on hea ja mis mitte. Foto: Silver Kaljula

Aprillikuu lõpus nägi ilmavalgust Ugala teatri hooaja viimane esietendus, Ringo Ramuli lavastatud "Head lapsed", mille tekst põhineb Yorgos Lanthimose ja Efthymis Filippou väärtfilmil "Koerahammas" ("Kynodontas").

Saali sisenejale vaatab lavalt vastu õnnis õhkkond põlevate küünalde ja rohkete perefotodega. Selles ruumis elab ja toimetab ideaalse perekonna musternäide: lapsed on tublid, kuulekad ja head, isa (Tanel Ingi) käib perele raha teenimas ning ema (Kadri Lepp) hoiab kodu, teeb süüa, hoolitseb mehe eest ja harib lapsi. Just nimelt harib, mitte ei kasvata, sest see on ainus haridus, mida oma järeltulijatele on võimaldatud omandada.

Täpsemalt on vanemad otsustanud, et kõige õigem ja parem on lapsed ühiskonnast täielikult isoleerida. Perepoeg (Jass Kalev Mäe) ja -tütar (Klaudia Tiitsmaa) näevad sinavat taevast vaid oma koduaias, millega välisilm nendele ka piirdub. Seda piiravad lausa müürid, mis majapidamist ümbruskonnast eraldavad. Ka põhjendus paistab justkui õiglane: laste vanem vend olla väljaspool müüre oma lõpu leidnud ning nüüd on vanemad võtnud nõuks seda viga edaspidi vältida.