VILJANDI LINNAVALITSUS on hakanud koostama arengukava ja sedasama on asunud tegema Viljandi maavalitsus. Vähemalt praegu võib loota, et neist ei saa ainult euro- ja maksurahade laialijaotamise JOKK-skeemil põhinevaid dokumente, vaid need väärivad arengukava nime.
Hea arengukava koostamine eeldab puuduste ausat kirjeldamist ja probleemide täpset sõnastamist. Mida rohkem päid selles kaasa mõtleb, seda tõenäolisem on, et valmivad arengukavad viivad elu edasi.
Selles kontekstis oli meeldiv lugeda Tauno Tuula artiklit, mis ilmus 9. märtsi «Sakalas». Enamik seal väljendatud arvamustest peaks leidma valmivates arengukavades tähtsa koha.
Mõni täpsustus tuleks siiski teha. Praegusel kujul on Tauno Tuula mõtted küll tõde, kuid ainult osa tõde. Kui lauale on ette nähtud neli jalga, aga paigaldatud on kõigest kaks, võib olla üsna kindel, et seda mööblieset on ebamugav kasutada.
OLEN TAUNO Tuulaga igati nõus, et piirkonna arengu võtmeküsimus on töökohad, ja ka sellega, et neid loovad eelkõige ettevõtjad. Teisalt ei hoia sugugi iga ametikoht inimest kinni. Üsna tähtis on, et ta saaks töö eest palka, mis tooks talle ja perele leiva lauale ja katuse pea kohale ning tagaks veel üht-teist inimväärseks eluks vajalikku. Palk võiks olla näiteks nii suur, et perel oleks võimalik panna lapsed muusika-, spordi- või kunstikooli.
Lasteaedade ja teiste omavalitsuse haldusalas olevate avalike teenuste pakkujate palk sõltub tõesti nõudlusest ja sellest, kui palju elanikud nende teenuste eest maksavad. Elanike maksevõime sõltub paraku otseselt sellest, kui heldelt ettevõtjad neile palka maksavad, ehk ettevõtjate võimekusest. Kui nood pole võimekad, on töötajad ja kogu ühiskond vaene.
Ettevõtjatel on töökohtade loomises tähtis roll, kuid selles protsessis pole põhjust alahinnata ka avaliku sektori osa ja avalikus sektoris töötajaid. Nii nagu erasektori, nõnda on ka avaliku sektori töötajad maksumaksjad ja ma ei näe mingit põhjust, miks peaks omavalitsus neid kastidesse jagama: head maksumaksjad on ametis eraettevõtluses ja halvad avalikus sektoris.
Viljandi linnavalitsuse eelarves on üksikisiku tulumaksu laekumine toodud ühe reana. Viljandi maakonnale on kindlasti tähtis, et siin oleks ka edaspidi avaliku sektori töökohti. Lisaks omavalitsuse eelarvesse laekuvale maksutulule tagab see tõenäoliselt ka avalike teenuste parema kättesaadavuse.
VÄGA TERVITATAV on Tauno Tuula üleskutse, et elanikud nõuaksid omavalitsuselt ettevõtluse igakülgset toetamist. Loodan, et uues arengukavas on ettevõtluse toetamisel oluline osa.
Väikese küsimuse Tuula üleskutse siiski tekitab. Tahaksin teada, mis takistab Viljandi linnavalitsust, mille liige ta on, praegu ettevõtlust igakülgselt soodustamast. Kui ta on seal oma hea mõttega vähemuses, siis peavad Viljandi kodanikud Tauno Tuulat toetama.
Kui samamoodi mõtleb enamik Viljandi linnavalitsuse liikmeid, on minu soovitus niisugune: «Soodustage! Teie oletegi need, kes seda tegema peavad. Ärge jääge selleks ootama massilisi toetusavaldusi!»
LEVINUD ON arusaam, et meie hädasid põhjustab ettevõtjate vähesus. Tauno Tuula artiklis on sellele viidatud lausa kaks korda: «ettevõtjate vähesus on tekitanud olukorra, et valitsus peab läbi viima koolireformi» ja «tööandjaid ning seetõttu ka elanikke ja lapsi napib».
Selline lähenemine ei ole päris korrektne, sest me ei vaja ettevõtjaid, vaid töökohti. Ettevõtjad loovad küll neid, kuid ettevõtjate arvu suurendamisega ei kaasne automaatselt töökohtade arvu suurendamist ja kindlasti ei too see iseenesest juurde hästi tasustatud ametikohti.
Ettevõtjate arv oleks maksimaalne, kui nendeks hakkaksid kõik tööealised elanikud. See tähendaks, et igas ettevõttes töötaks ainult üks inimene: ettevõtja ise. Usutavasti ei vaja tõestamist, et selline maksimaalse ettevõtjate arvuga ühiskond eriti efektiivselt ei majanda.
Kõik üksikettevõtjad, kes suudavad end ära majandada, väärivad lugupidamist, kuid praegu ei ole majandusarengu võti siiski üksikettevõtjate käes. Hoopis rohkem kui ettevõtjate küllusest peaksime rääkima edukatest ettevõtjatest — sellistest, kes suudavad luua töökohti, mis konkureerivad muu maailma omadega. Alles siis, kui Tauno Tuula maksab Anttila Viljandi töötajatele sama palju palka — eelistatavalt rohkemgi —, kui makstakse Anttila töötajatele Soomes, võib ta olla kindel, et tema töötajad sinna ei lähe.
Müts maha Tuula ees, kes Viljandis edukalt tegutseb, temata oleks siin elu kindlasti igavam ja kehvem, aga kui meie linn tahab jõuda arengus uuele tasemele, siis ainult Tauno Tuulast ei piisa.
Samuti ei saa öelda, et Viljandi gümnaasiumide kaotamine tähendabki koolivõrgu reformimist. Reformimisest saame rääkida siis, kui uus gümnaasium ja põhikoolidki on edukalt tööle hakanud. Seni võime kõnelda gümnaasiumide kaotamisest või paremal juhul reformi alustamisest.
TULEME TAGASI neljajalgse laua juurde, millel on kaks jalga.
Praegu on meie ühiskond üles ehitatud nii, et siin on erasektor, avalik sektor ja kolmas sektor. On tööandjad ja töötajad. Erasektoril on ühiskonnas tähtis roll, aga oluline osa on ka avalikul ning kolmandal sektoril.
Ühiskonna arenguks on vaja neid kõiki. Samasugune seis on tööandja ja töötajaga: kui pole esimesi, pole ka teisi. Aga kui ei ole töötajaid, on ka tööandjate tegevust raske ette kujutada.
Teisiti öeldes: kui laual peab olema neli jalga, pole mõtet arutada, milline on tähtsaim, sest ühe puudumine viib mööblieseme tasakaalust välja. Muidugi on ka kolme, kahe ja ühe jalaga laudu, aga need on siis juba hoopis teistsugused.
Ühiskonnaelu korraldamise raskemaid ülesandeid on leida huvide vahel tasakaal. Nii nagu Tauno Tuula, soovin minagi kõikidele selleks edu ja tarkust.
Hakatuseks sai öeldud, et Tuula loos puudub osa tõde. Pole minugi omas kogu tõde. Usun, et kui liita Tauno Tuula pakutud tõed minu loos olevatega, saame kokku veidi suurema tõe. Kui viljandlased lisaksid sellele veel midagi ning linna ja maakonna arengukavade koostajad neid tõdesid targalt arvestaksid, saaksimegi elu edasi viivad arengukavad.