REPORTAAŽ ⟩ Tütre pussitajat otsiv ema: ma ei taha teda surnult leida

Helari otsingud said alguse Suure-Jaanist Vändrasse viiva tee äärest. Foto: Richard Särk

«Ma tunnen, et ma ei taha teda (surnult – toimetus) leida, sest ma tahaks, et temaga oleks ikka kõik korras. Ta on mulle nagu oma laps.»

Need sõnad ütleb Gaili Järs oma tütre elukaaslase, 24-aastase Helari kohta, kes möödunud aasta detsembris ootamatult noa haaras ja tema tütart Laurat pussitas. Laura sai küll raskelt haavata, kuid jäi õnneks ellu. Juhtunust hoolimata peab Järs Helarit sõbraks. Küsimus, kus ta on, närib nii tema kui ta tütre hinge.

Neli kuud pärast traagilisi sündmusi seisavad Gaili Järs ja teised vabatahtlikud otsijad kohas, kus Helarit teadaolevalt viimasena nähti. Kohas, kuhu ta oli jõudnud pärast kuriteopaigalt põgenemist, pärast sokkide väel teise korruse aknast väljahüppamist. Linnulennult jääb kuriteopaigani 800 meetrit.

Vaikse nädala laupäev, 8. aprill on üks selle aasta esimesi tõeliselt kevadisi päevi. Läbi jaheda õhu langevad meeldivalt soojad päikesekiired. Lindude koor on saavutanud hommikuse täisvõimsuse. Kell on 10 ja ees ootab järjekordne katse Helar üles leida.