Kadri Paas: Surm ja maksud ehk Ei mingeid agasid ega jooksvate kulutuste jaoks raha laenamist

MAAILMAS on kaks kindlat asja: maksud ja surm. Seda demonstreerisid valitsusleppe sõlminud parteid eeskujulikult. Maksud on päevakorral, surmani on usutavasti veel väheke aega. Et emotsioone on niigi ebaeestlaslikult palju, selgitan endise (majandus)ajakirjaniku vaatenurgast, miks on sõlmitud valitsuslepe just selline, nagu see on.

Algatuseks maksab avada Eesti Panga ja rahandusministeeriumi avalikult kättesaadavad ülevaated. Aastatel 2017–2021 kasvasid riigieelarve kulud keskmiselt kaheksa protsenti aastas, 2020. aastal lausa 12 protsenti.

Samal perioodil hakkas kiiresti kärisema kulude ja tulude vahe ehk kasvas eelarve puudujääk, sest majanduskasv ei jõudnud kulutuste suurenemisele järele. Eesti riigieelarve kulude kasvu tempo ületab euroala keskmise umbes kahekordselt. Aastatel 2017–2021 ehk viie viimase aasta jooksul kasvasid Eesti riigi kulud 47 protsendi võrra, ent tulud sama kiiresti ei suurenenud.

SAMAL perioodil on kehtestatud väga kalleid maksuerisusi: tõstetud maksuvaba miinimumi ja vabastatud keskmine pension tulumaksust. Ratsionaalselt mõeldes ei ole võimalik kuidagi tõsta pensione, anda pensioni eest hooldekodu kohta, tõsta päästjate ja õpetajate palka, ehitada uusi koolimaju ja neljarealisi maanteid, tagada lõputult nõndanimetatud tasuta kõrgharidust ja arstiabi ning teha muud kõige paremat, kui samal ajal ei kata maksulaekumised kõiki neid meeldivaid kulutusi ära. Erinevalt Ameerika Ühendriikidest ei ole Eesti keskpangal voli raha juurde trükkida.

Või küsigem lihtsamalt: mida teete, kui perekonna kulutused suurenevad mõne aastaga 47 protsenti, aga tulud ei kasva kümnendikkugi sellest? Kas tormate pimesi piiksuvaid laene võtma, vähendate kulutusi või püüate oma tulusid suurendada? Olgu öeldud, et siinkirjutajal ei ole isegi krediitkaarti, mingitest (kiir)laenudest rääkimata, aga auto on ja selle eest hakkab ta tulevikus täiesti õigustatult natuke lisaks maksma.

Kui raha kulutuste tegemiseks ei ole, ei torma mõistlik inimene kalamarja ostmiseks kalli hinnaga laenu võtma. Rõhk on sõnal «mõistlik». Samasugust arukust ootaks mõistlik inimene riigilt ehk siis neilt, kes on demokraatlikel valimistel valitud meid esindama. Kui raha ei ole, ei saa kulutusi teha. Ei ole mingeid agasid ega jooksvate kulutuste väljamaksmiseks raha laenamist. Iseäranis olukorras, mil laenamine on muutunud riigile mõne börsifirma laenumarginaalist kallimaks.

Ent varasemate valitsuste käitumine ei olnud mõistlik ega ratsionaalne. Raha polnud, maksutulud ei katnud enam ammugi jooksvaid kulutusi, aga piiks-piiks-laenu võeti aina edasi. Seda sorti majandamise ohtudest kirjutasid rahandusministeeriumi ja Eesti Panga töötajad oma avalikult kättesaadavates analüüsides. Kuid enne valimisi ei huvitanud see kedagi. Ei valijat, kes ei esitanud kandideerijatele kriitilisi küsimusi, ega kandideerivaid poliitikuid, kes ­uinutasid valijaid aina kallimate lubadustega.

Isamaa, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Reformierakonna valitsus ei vaevunud isegi valetama, et tegelikult ei ole raha erinevate toetuste suurendamiseks. Erinevate kulutuste suurendamine «koputati» sellest hoolimata tuimalt parlamendis ära. Kui eraettevõttes korraldaks juhatus nii süüdimatu rahamatuse, oleks kinga jälg istmikul kõige leebem karistus, mis juhatuse liikmeid tabaks.

Ah et miks Reformierakond ei öelnud valimiskampaania ajal otsesõnu, et tegelikult läheb kohe pärast valimisi maksude tõstmiseks? Sellepärast, et siis ei oleks ta parlamenti 37 kohta saanud. Briljantselt aus olles tuleb muidugi möönda, et viimaste aastate ja viimaste valitsuste kurioosne rahapõletamine tähendas igal juhul varem või hiljem mingisuguste ­uute maksude kehtestamist või olemasolevate tõstmist. Ses mõttes ei ole maksude tõstmises midagi ootamatut. Eriti tingimustes, kus valija nõuab aina enam liikumist põhjamaise heaolu ja sotsiaalsüsteemi poole.

Ning selleks, et Eestist ei saaks paari-kolme aasta pärast Vene Föderatsiooni järjekordne oblast, on vaja sise- ja välisjulgeolekusse, riigikaitsesse tervikuna investeerida sadu miljoneid eurosid. Hankida ja korraldada kõike seda, mida näiteks soomlased on aastakümnete jooksul üles ehitanud. Ega põhjanaabrid saanud mõne kuuga ­NATO-sse blondide kiharate ja siniste silmade eest. Ei, väikese Soome armee on Mandri-Euroopa kõige vägevam sõjaline jõud.

Rahulikult arutledes tasuks käibemaksu tõusu käsitleda kui riigikaitsemaksu kehtestamist: kaheprotsendiline riigikaitsemaks kõikidele inimestele. Tulumaksu tõusu võiks käsitleda kui sotsiaalhoolekandemaksu, mida lubas Keskerakond: kaks protsenti tuludest läheb tulevikus sotsiaalhoolekandele. Ja maksuküüru kaotamine on justkui maksusoodustus, sest kõik maksumaksjad võidavad raha juurde.

Eesti riigi pidamine on kallis lõbu. Alternatiiv on muidugi olemas, aga valijad ei andnud selle elluviimiseks parteidele mitte ühtegi mandaati. Välja arvatud need, kes eraldasid oma hääle Vasakparteile, aga neid siin kandis ilmselt eriti ei olnud. Et Eesti on kallis ja kõigiti hoidmist väärt, läheb suur osa maksutuludest riigikaitsesse, haridusse, eriti kodulähedaste kuni kuueklassiliste koolide nii-öelda kaitse alla võtmisse, isikustatud riigi arendamisse ning sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi ajakohastamisse.

Kui juba võtta eesmärgiks põhjamaine majandamisloogika, siis järgime seda süsteemselt. Kui põhjamaades kulub 80 protsenti toetusrahast erinevate mitmekülgsete teenuste peale ja ainult 20 protsenti makstakse inimestele pihku, siis Eestis on seni olnud vastupidi. 100 eurost 80 makstakse kätte, aga teenuseid tuleb kohati tikutulega taga otsida. Eesti 200 teeb ses valitsuses kõik endast oleneva, et pööraksime end sujuvalt põhjamaaks.

Maksudest veelgi olulisem on aina paisuvate bürokraatlike tegevuste ja kulutuste otsustav vähendamine. Alustame kahe ministeeriumi kaotamisega. Harutame pulkadeks lahti riigieelarve, mis on aastaid olnud nõndanimetatud püsikulutustega juba eos «kinni». Kolmveerand riigi kulutusi on eri seadustega kaetud ehk riigikogul ei ole võimalik raha suunata valdkondadesse, kuhu seda on päriselt vaja. Ühesõnaga, Eesti avalikku sektorit ootab ees riiklik revisjon või, kui soovite, auditeerimine.

Peale selle ei eraldata enam kuritegelikele mittetulundusühingutele riigieelarvest miljoneid eurosid. Et Keskerakond on korduvalt kohtus kriminaalkorras süüdi mõistetud, ei maksta kurjategijatele riigikassast enam raha järgmiste võimalike kuritegude sooritamiseks. Keskerakonna kehtestatud – see oli vaieldamatult majanduslikult kasulik ka nende ühele juhtliikmele – nõndanimetatud tasuta ühistransport kaob ajalukku, sest inimesi on hajaasustusega piirkondades odavam ja nende jaoks mugavam vedada nii-öelda taksoga ehk nõudepõhise sõidukiga.