FILMIARVUSTUS ⟩ "Apteeker Melchior. Timuka tütar". Küpsem, väljapeetum, kurvem, ent ka veidi igavam

Ehkki mõnes mõttes küpsem ja väljapeetum kui esimesed kaks osa, siis kriitikanooled jäävad kolmanda filmi puhul üldjoontes samaks, sest kõik need järgivad sama struktuuri ja üksteisest eriti millegi muu kui tonaalsuse poolest ei erine. Foto: Forum Cinemas

Apteeker Melchiori kolmas osa "Timuka tütar" paneb triloogiale sünge punkti, ent jätab uksed valla jätkufilmidele ja telesarjale. Ja olgugi et nii mõnegi asja kallal annab norida ning mõne traagelniidi asemel võinuks kolmandas filmis juba märksa kenam õmblustöö olla, siis nii krimka- kui keskajasõpradele peaks film siiski üsna mokkamööda olema.

Suvi. Tallinn. XV sajand. Apteeker Melchior Wakenstede (Märten Metsaviir) naudib lustakat suvist laata, vaatab laadaveiderdajate etendust ja tema naine Keterlyn (Maarja Johanna Mägi) siirdub metsa, ilmselt ravimtaimi korjama. Rüselus, ägisemine, karjed. Puu tagant piiluv naine näeb, kuidas kedagi pekstakse. Jookseb hirmunult abi järele.

Sündmuskohalt leitakse oimetu alasti mees, kelle kohtufoogt (Alo Kõrve) ja Melchior apteegimajja kosuma lohistavad. Metsast leitud mees jääb ellu ning tema vigastused ei tundu kuigi tõsised, aga ta ei mäleta esialgu, kes ta on, kust tuleb või kuhu läheb. Lisaks on Tallinna saabunud inkvisitsioon, kellele Melchiori tegevus rohtude segamisel ja justkui mõtete lugemisel kangesti kahtlane tundub. Ongi mängulaud valmis seatud ja võib asuda nuppe liigutama.

Võrreldes esimese kahe filmiga torkab juba üsna alguses silma, et see pole enam komöödiažanriga flirtiv linateos, mis hoolimata sellest, et inimesi niidetakse maha nagu suvel heina, jääb üsna lustlikuks ringisebimiseks. Süngem, kurvem, aeglasem ja mõtlikum, paraku seetõttu kohati veidi veniv ja igavavõitu, ent mõjub eestlasest vaatajale kuidagi ehedamalt või südamelähedasemalt kui eelmised kaks osa. Ikka aus Eesti film: näed paar korda meeste paljaid kannikaid ja kurbade keelpillihelide saatel varisevad kellegi elu, lootused ja unistused lihtsalt kokku ning jäävad liikumatult halli mutta vedelema. See on juba see vana hea Eesti kinokunst, mida kõik teame ja tunneme! Sellega on võimalik samastuda!