Veeküllane kevad viitab ees ootavale sääsenuhtlusele

Sellel pildil on emane vereimeja ühest Eestis elavast metsasääse liigist. Nii selle kui teise pildi puhul puudub info, kas pärast maitsvat kõhutäit pääses putukas sugu jätkama või lõppes tema maine teekond sealsamas. Foto: Elmo Riig

Talv vahetus kevade vastu paksu lumega ning järsk sula ja uus hulk sademeid ujutasid madalad kohad üle. See loob eeldused, et sääsed saaksid hordidena paljuneda.

«Ma peaks sulaloll olema, kui nii küllusliku sulavee peale sääsevaest kevadsuve ennustaksin,» tähendas putukateadlane, Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudis kaasprofessorina töötav Tiit Teder (pildil). «Juba vanarahvas teadis hästi, et varakevadisele veeuputusele järgneb hiliskevadine sääseuputus. Seniste märkide järgi võib rahuliku südamega öelda, et tänavu sääsepuudust ei tule.»

Samas nentis Teder, et õnneks keegi ka ei pahanda, kui see prognoos peaks luhta minema. Selle üle, et neid tüütuid vereimejaid pole, ei hakka ju keegi kurtma. Linnastunud inimesele tundub ka üks sääsk õhtu kohta üleliigsena, ehkki nii vähe pole meil neid kevadisel-suvisel ajal peaaegu kunagi.