Kahejalgsed võtavad neljajalgsete toidulaualt salamisi matti

Margus Haav
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nuia jahiseltsi juhatuse esimees Veljo Kask koputab inimestele südamele, et metsa söögikohtadesse viidud toit on ikkagi metsloomade jagu.
Nuia jahiseltsi juhatuse esimees Veljo Kask koputab inimestele südamele, et metsa söögikohtadesse viidud toit on ikkagi metsloomade jagu. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kui esiotsa seletasid Karksi kandi jahimehed metsa söötmisplatsidele viidud toidukoormate kiiret kadumist loomade tublisti kasvanud isuga, siis videokaamera abiga selgus peagi, et sööda toimetavad minema inimesed.

Nuia jahiseltsi juhatuse esimees Veljo Kask möönis, et paraku pole tegemist üksikjuhtumitega.

Ulukite loendamiseks on jahimehed söödakohtadele valikuliselt üles pannud kaa­merad. Karksi kandis tehtud salvestistelt on näha, et söödakohtades käivad peaaegu kõik meie metsades elavad loomad ja oma kõhu saavad täis ka linnud.

«Juhtub sedagi, et seeneline või marjuline tuleb söödaplatsi uudistama ja pistab taskusse õuna või paar,» rääkis Kask. «Kentsakas on aga see, kui tullakse kahe suure kartulikotiga ja tassitakse metsloomadele toodud õunad või vili endale koju.»

Nii kaobki igal aastal kellegi söögikohalt midagi. Salvestistelt on vahel ära tuntud ka need inimesed, kes toidu kadumise eest vastutavad.

«Inimesed on tuvastatavad ja eks nendega ole hiljem ka räägitud,» lausus Veljo Kask. «Me oleme ikka hakkama saanud ning suuri konflikte tekkinud pole.»

Jahiseltsi juhi ütlemist mööda on tegija alati aru saanud, et niimoodi talitada ei sünni. Samas leidub otsest pahatahtlikkust.

«Kui vili on konkreetsesse söödakohta viidud, ei ole selle äraviimisele küll mingeid õigustusi,» kõneles Kask. «Tihti ei tulda muidugi selle pealegi, kellele ja miks see toit tegelikult metsa oli toodud. Ega siis kojuviidud õuntest moosi tegema hakata, see läheb ikka koduloomale.»

Veljo Kase sõnul ei saa väita, et igal aastal kõikjalt midagi ära viidaks.

«Igal aastal võetakse kohalt või paarilt, aga eks söödakohti ole ju palju,» lausus ta.

Eesti jahimeeste seltsis on mujaltki teada juhtumeid, kus minema tassitakse metsloomadele mõeldud vili, kartulid ja porgandid. Möödunud kuul viidi näiteks Põlvamaal Valgjärve vallas kolmest Tiido külas asuvast metsloomade söötmiskohast ära 1550 kilogrammi nisu.

Eriti hinnas on soolakivi. Spetsiaalselt metsloomadele mõeldud soola- ehk laku­kivides leidub mangaani, tsinki ja koobaltit, mis aitavad kergemini omastada süsivesikuid ja valke ning tagavad
parema luustiku ja naha arengu.

«Sellised juhtumid pole paraku haruldased ning nad on Eestis üsna levinud,» tõdes varguste kohta Eesti jahimeeste seltsi tegevjuht Tõnis Korts. «Lakukivid on suhteliselt kallid ja need sobivad ka koduloomadele.»

Korts teadis viidata ühele juhtumile, kus saagita jäänud seenelised korjasid oma korvid metssigadele mõeldud õunu pilgeni täis.

«Lisasöötmise mõte on see, et metsloomad saaksid raske talve üle elada,» selgitas Korts. «Söödakohtade tühjendamisele ei ole mingit õigustust, see on puhas vargus.»

Tagasi üles