Lehkavast tööst sünnivad lugudega käesoojendajad

Alustav köösner Tuuli Jõesaar tegi oma esimeseks karusnahatööks kopra kõhunahast käpikud, mis hoidsid talv läbi ta sõrmi soojas. Edaspidi võib ta käpikute asemel valida käesoojendaja kooli lõputööks valminud muhvikollektsioonist. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Iga muhvi jaoks oli hirvesarvel üks haru. Neid mahtus sinna viis. Muhviks saamist ootas sügavkülmas veel küülikuid, neile pakkus seltsi üks kits ning kõrvalhoone katuse all oli soolas põder.

«Sügavkülmas elu käib!» ütles parkal Tuuli Jõesaar naerdes. Ta on õppinud Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolis rahvuslikku käsitööd ja eriti meelepärane tundus noorele naisele naha töötlemine. «Nahk meeldib mulle materjalina rohkem kui riie. Sellega töötades läheb silm särama,» lausus Jõesaar.