Vabatahtlik töö on õilis hobi, aga sellele ei tohi lootma jääda

Sakala logo Foto: Sakala

Eesti riigi turvalisus selle kõige laiemas mõttes on praegu üsna suurel määral üles ehitatud vabatahtlikkusele. Väga hea on, et inimesed saavad kaasa lüüa politseis, päästeteenistuses ning Kaitseliidu ja Naiskodukaitse kaudu ka riigikaitses. Ühest küljest on neist suur abi ning teisalt annab see näiteks politseinikuameti kaalujale võimaluse maad kuulata ja katsetada, kas see töö on üldse mokkamööda.

Samas on oht, et turvalisus hakkab liiga palju vabatahtlike tööst sõltuma ning nende olemasolu hakatakse võtma enesestmõistetavana. Seni on riigistruktuurid üsna enesekindlalt nentinud, et riik tükkis oma süsteemidega toimiks ka juhul, kui vabatahtlikud kõik ühel päeval ütleksid, et nad rohkem ei saa ega taha. Aga juba praegu on seis selline, et mitmesuguseid vajalikke tegevusi jääks sellisel juhul tublisti vähemaks. Maanteel kiiruse mõõtmine on hea ja vajalik turvalisuse andja, aga kui meil poleks abipolitseinikke, jääks selliseks tööks märksa vähem aega ja võimalusi. Kui meil oleksid ainult elukutselised päästjad, kes teevad seda tööd oma põhitööna, oleks selle kõrvalt vähem mahti ennetustööks ja hooletute lõkketegijatega vestlemiseks.