SELLEL AASTAL on silmatorkavaks kevadekuulutajaks saanud koolide sulgemisjuttude laine maapiirkondades. Mõnel pool on jäädud äraootavale seisukohale, et aru saada, mida kujutab endast loodava valitsuskoalitsiooni piduritõmbamise hüüatus. Teisal on aga otsustatud koolide taga olevatele kogukondadele sellegipoolest nuga sisse lüüa.
Peamise põhjusena pannakse lauale rahapuuduse kaart. Ühelt poolt vihjatakse sellega, et valitsus ei anna piisavalt raha. Samas öeldakse seda, et on piirkondi, kuhu pole otstarbekas seadusega ettenähtud ülesannete täitmiseks raha anda. Selge ja loogiline, eks ole? Kui aga hakata küünega kraapima ettevõõbatud pealispinna alla, tuleb paraku välja pehkinud puupuru.