Kolm granaati kurgitünnis

Killud, mille Vello Kütt on ühiste kaante vahele pannud, aitavad tänapäeva noortel paremini mõista minevikku. Foto: Elmo Riig / Sakala

Poja tapmisest enesevalitsuse kaotanud Aleksander Õunapuu tormas Tossu tallu. Peagi olid tapetud Tossu peremees, perenaine ning teenija.

Kättemaksjad tabasid mõrtsuka Oiu jõe ääres. Tulevahetuses sai surma üks kinnivõtjatest ning tapeti ka Aleksander Õunapuu. Varsti seisid mahalaskjate püssitorude ees juba tema naine ja alaealine poeg.

Kuigi kirjeldatud traagilistest sündmustest on möödas ligi kolmveerand sajandit, on nende kaja kandunud tänapäeva.

Vello Küti raamat «Kilde Valma kandi ajaloost», mida autor hiljuti Valma külamajas esitles, on üks neid haruldasi teoseid, mis võib küll mineviku meenutamisega haiget teha, kuid samas aitab olnuga leppida ning eluga edasi minna.

Muu põneva lugemise kõrval on raamatus kirjeldusi viimase ilmasõja aegsetest sündmustest, mis räsisid tervet Eestit ning millest ei jäänud kõrvale ka maaliline Valma.

Vimm prahvatas

Eespool kirjeldatud tapatöö leidis aset 1941. aasta 7. augustil. Nad ei olnud seal kandis ainsad ohvrid. Vello Kütt nendib, et veriste sündmuste taga ei olnud tihti ei sakslased ega venelased. Tegemist oli ühekandimeeste vaenuga, mis leidis segastel aegadel julma lahenduse.

«Vanad inimesed teavad rääkida, et võimuvaakumi ajal, kui venelased olid läinud ja sakslased polnud veel tulnud, läks Valmas tõeliseks madinaks,» jutustab Kütt. «Kõik vanad vimmad ja võlad tulid meelde. See oli õudne periood. Mõnede tapetute hauakohad on tänaseni teadmata.»

Vello Kütt nendib, et paljude kirjeldatud sündmustega seotute järeltulijad elavad tänase päevani samas külas. Kunagise vaenu jäljed on veel selgelt eristatavad. Kütt peab pika ning väga kõneka pausi. On päevselge, et vanade haavade lahtirebimine teeb haiget.

«Tõde kirjutada on sama valus kui tõde lugeda,» ohkab raamatu juures asendamatuks abikäeks olnud kodu-uurija Kaie Humal. «Ma rääkisin ka naaberküla Tänassilma kandi inimestega. Nad mäletasid, et seal oli maha lastud ainult üks inimene, kuid meil Valma kandis olid tõelised tapatalgud.»

Eriti valusalt lõi vaenutuli lõkkele uusmaasaajate ja maade kunagiste peremeeste vahel. Tossu tragöödia oli üks selliseid.

Tossu veresaun

Tossu talu oli piirkonnas kahtlemata üks suuremaid. Ilusad hooned, üle 60 hektari maad ja palju loomi.

Oiu vanas kõrtsihoones elas oma perekonnaga nahaparkal Aleksander Õunapuu.
Tossud ja Õunapuud said hästi läbi ning paistis, et segased ajad liitsid neid veelgi enam.
1941. aasta maareform pani Tossu katsumuse ette: täpselt pool maad tuli anda uusmaasaajatele. Taluperemees Jüri Toss leppis Aleksander Õunapuuga vaikselt kokku ning pool maadest läkski Õunapuudele. Õunapuu ja Toss olid endiselt suured sõbrad, astusid pärast punaste lahkumist omakaitsesse ja käisid koos Oiu silda valvamas.

Õunapuude perepoeg, samuti Aleksandri-nimeline, oli aga astunud komsomoli. See noormees oli paljudele pinnuks silmas. Kui 1941. aasta augustis punaste väed üle Oiu silla taandusid, ei raisanud kohalikud omakaitselased pikalt aega ning ajasid nõukogude korra pooldajad Marema veski keldrisse. Koos teistega võeti kinni ka noor Õunapuu.

Kui külla saabunud Saksa väeüksus läks tagasi lööma üle Kärma silla tunginud punaste luuresalka, kasutasid omakaitselased juhust ning otsustasid hakata vange hukkama. Enamikul õnnestus siiski põgeneda, kuid noor Õunapuu lasti kohapeal maha.

«Kui Aleksander Õunapuu oma poja mahalaskmisest kuulis, läks ta koos naise Annaga Tossule,» kirjeldab Kütt tollaseid sündmusi Lilli Tossu õepoja Vladimir Kampuse mälestuste põhjal. Puhkes sõnavahetus. Aleksander haaras relva ning laskis samas toas maha 34-aastase Lilli Tossu ja läbi ukse ka 47-aastase teenija Leena Ekmanni.

Peremees Jüri oli parasjagu hobusega Oiu meiereisse piima viimas. Õunapuu ootas ta naasmise ära ning tappis ka tema.

Veretööst kuulda saanud Oiu ja Valma omakaitseväelased hakkasid Õunapuud aega viitmata otsima. Mees tabati jõeäärsest pajupõõsast. Kinnipidamisel tulistas ta taluperemees Jüri Peernat. Peerna tabas omakorda teda. Õunapuu sai kohapeal surma, Peerna surmavalt haavata.

Siis mindi Anna Õunapuu ja tema poja, alaealise Endli järele. Anna lasti ilma pikemata maha. Endli päästis kindlast surmast Kipre talu peremees Tõnis Sihver, kes lubas ta endale kasulapseks võtta.

Marema veski kelder

August-Viktor Teearu pidas kauplust ning oli ümbruskonnas tuntud kui osav rätsepmeister. Tema poeg Otto Teearu meenutab, et kord polnud tal peoks sobivat riiet selga panna ning isa õmbles kõigest kahe tunniga hüva peoülikonna valmis.

5. juulil 1941 istus rätsepmeistri pere parasjagu hommikusöögilauas, kui õuest kostis paugutamist. Kusagilt välja ilmunud metsavennad olid maja lähistele ehituseks kuhjatud kivihunniku tagant avanud tule mööduvate punaarmeelaste pihta.

«Isa käskis meil kõigil kodust ära minna,» sõnab poeg Otto. «Ta kartis, et asi niisama ei jää.»

Paraku oli taluperemehel õigus. Ta leiti hiljem poeruumi keldriukselt mahalastuna, rind täägiga kaks korda läbi torgatud. Magamistoa peegel oli puruks tulistatud ja keldrisse kurgitünni oli jäetud kolm käsigranaati. Toast olid kadunud kõik pildialbumid. Naabruses elav kontaktivõimetu 80-aastane Mari Koerna oli samuti maha lastud.

«See oli üks julmemaid ajajärke Maremal,» jutustab Otto Teearu. «Siis tapsid nii punased kui omakaitse liikmed. Kinnivõetuid hoiti Marema veski keldris ja sealt viidi neid põllule mahalaskmisele.»

Hävituspataljon tahtis maha lasta rikka Lepassaare talu peremehe Aleksander Laane. Nägupidi nad meest aga ei tundnud ning nii võeti tema asemel kinni hoopis üks vendadest Jürissonidest. Õnnetu mees talutati lauda taha ning tulistati selga. Ime läbi jäi ta ellu.

Samal põllul tappis ka omakaitse. Väike Otto oli sel ajal karjas ning juhtus oma silmaga neid mahalaskmisi nägema.

Vanad võlad

Saksamaa sissetungi esimese etapi ajal tekkinud segadustes said hukka paljud tsiviilisikud terves Eestis. Eestlasi oli omakaitses, metsavendade hulgas ning ka hävituspataljonide liikmete seas. Mõne Valmas tapetu nimi on teadmata. Nii näiteks lasti bandiidi pähe maha üks keldrist korviga pahaaimamatult välja astunud naine. Püss oli siis varmas paukuma.

«Ma ei tahtnudki nimedega kirjutada,» tunnistab Kütt. «Aga vanad võlad on meil endiselt õhus. Seda on selgelt tunda nende järeltulijate omavahelistest suhetest. Endiste taluomanike ja uusmaasaajate vahel ei ole tänini klappi.»

Külavanem Jaan Leetsar räägib, et kui ta tosina aasta eest Valmasse tuli, öeldi talle: selle küla rahvas on raske rahvas ega tee iialgi omavahel koostööd. «Alles pärast seda, kui Vello Kütt ja Kaie Humal hakkasid neid asju uurima, sain aru, miks see nii on. Perekondade järeltulijate kaudu on konflikt ja viha edasi kandunud.»

Külavanem märgib elutargalt, et leppimisest võib palju rääkida, kuid on asju, mis lihtsalt ei ole lepitatavad.

«See on nagu veritasu,» nendib ta. «Aga me oleme palju saavutanud. Rahvas hakkab üksteist viimaks aktsepteerima. See, et raamatu esitlusel olid kõik kohal, oli tohutu tunnustus.»

Külavanem peab väikese pausi ja lisab, et Valmal on ikka tohutult vedanud, et Vello Kütt siia elama tuli.