Lehkavast tööst sünnivad lugudega käesoojendajad

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Alustav köösner Tuuli Jõesaar tegi oma esimeseks karusnahatööks kopra kõhunahast käpikud, mis hoidsid talv läbi ta sõrmi soojas. Edaspidi võib ta käpikute asemel valida käesoojendaja kooli lõputööks valminud muhvikollektsioonist.
Alustav köösner Tuuli Jõesaar tegi oma esimeseks karusnahatööks kopra kõhunahast käpikud, mis hoidsid talv läbi ta sõrmi soojas. Edaspidi võib ta käpikute asemel valida käesoojendaja kooli lõputööks valminud muhvikollektsioonist. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Iga muhvi jaoks oli hirvesarvel üks haru. Neid mahtus sinna viis. Muhviks saamist ootas sügavkülmas veel küülikuid, neile pakkus seltsi üks kits ning kõrvalhoone katuse all oli soolas põder.

«Sügavkülmas elu käib!» ütles parkal Tuuli Jõesaar naerdes. Ta on õppinud Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolis rahvuslikku käsitööd ja eriti meelepärane tundus noorele naisele naha töötlemine. «Nahk meeldib mulle materjalina rohkem kui riie. Sellega töötades läheb silm särama,» lausus Jõesaar.

Lisaks hirvesarve harude otsa torgatud muhvidele oli lumel suur tume lambanahk, pargitud olid veel orav, mäger ja kaks kobrast. Kastist paistvale kopranahale viidates meenutas meister, et looma tõi jahimees ning puhastamise ajal kukkusid haavlid kõlksudes välja.

Kollektsioon maksab sadu eurosid

Enamasti tegeleb Tuuli Jõesaar jänesenahkadega. Ta käis hiljuti köösneri juures praktikal ja loodab, et temastki saab kunagi kasukasepp.

Selleks annab lootust Jõesaare küülikunahast muhvide kollektsioon, mis valmis tänavu Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli tekstiili­eriala lõputööna.

Viis käesoojendajat, millest igaühe hind võiks valmistaja sõnul küündida sajast kuni paarisaja euroni, asuvad praegu Räägu külas meistri kodus, aga ta kinnitas, et neid näeb tulevikus ka loomeinkubaatoris.

Et tegu on kollektsiooniga, on igal muhvil oma nimi ja lugu.

Kottmuhvi võib kanda ka kotina. Vanasti neil sellest pikka sanga polnud. «Siis oli vaid randmepael,» teadis valmistaja ning lisas, et nii nagu endisaegsetel muhvidel, on ka  tema omadel salataskud.

Jänesemuhvis on kunagiste muhvide eeskujul voodripits, mis tõmmatakse randmete ümber kokku. Jõesaare sõnutsi sobiks see muhv näiteks talviste pulmade ajal pruudi käsi soojendama. Pitsmuhvil on punase siidiga vooderdatud tasku.

Metal-muhvi tegi ta enda stiili ja muusikamaitset arvestades. Seal on peal needid ja äärtes tume küülikukarv. Needid kaunistavad ka kirimuhvi, millel on mõnus karvane vooder.

Maarjajää ja jahu teevad heledaks

Enne seda, kui küülikust muhvi tegema saab hakata, tuleb nahk parkida. Kõlukihi eemaldamisest viimistlemiseni võtab see Tuuli Jõesaarel aega kolm päeva. Pärast kuut kuni kaheksat tundi pargis peab nahk nii palju tahenema, et poleks enam märg, vaid niiske.

Siis tuleb rasvatamine. See tähendab, et naha sisse hõõrutakse sooja veega segatud seebi ja õli segu. Seep aitab õlil paremini naha sisse minna. Sobib tavaline rapsiõli.

Õlitatud nahka on tarvis soojas kohas kuivatada.

Enne õmblemist tuleb nahka venitada. «Seda niisutatakse ja siis lüüakse naelte abil plaadi peale laiali. Siis on ta sirge ja ühtlane. Jänesenahka on aga parem venitada käte vahel,» kirjeldas Jõesaar ja põhjendas, et jänes pole nii suur ja raske, et vajaks erilisi tööriistu.

Lõpuks tuleb nahka viimistleda. «Jänest pole tavaliselt vaja liivapaberiga üle lasta, aga lammast tihtilugu küll,» ütles Jõesaar ning lisas, et jänesenaha käib ta üle soola ja jahu seguga. «Sool lihvib ja jahu teeb valgemaks.»

Heledaks teeb naha ka maarjajääga parkimine. Seda eelistab Jõesaar rukkihapatisele ja taimsele pargile. «Taimne park võib muuta naha hoopis kollakaks või punakaks,» tõdes ta.

Koolis katsetas muhvimeister ka rukkijahukördiga hapatisparki. Selleks tuleb nahk teha kokku peamiselt veest ja rukkijahust koosneva keefiripaksuse vedelikuga.

Nahaparkimine on Jõesaare sõnutsi kaunis haisev töö. Haisevad nii rukkijahuhapatis kui loomad ise. «Mägra, rebase ja kähriku haisuga harjumine võtab ikka hea mitu aastat.»

Õnneks tal haisu sisse mattuda ei tule, sest ta lisab vaid mõnikord küülikut parkides maarjajääle rukkijahu. «Rukkijahu teeb nahakihid pehmemaks ja õhemaks,» teadis meister, kuid lisas, et katsed on näidanud, et puhas rukkijahupark ennast ei õigusta, sest selliselt töödeldud nahk tõmbab külmas ruumis seistes liiga palju niiskust ligi.

Tagasi üles