Vaba mõte ⟩ Margus Haav: pilet ääremaakatele

Margus Haav Foto: Marko Saarm/Sakala

Erakondade valimisbussidest, mis enne valimisi mööda Eestimaad ringi vurasid, ei kandnud ükski eredat loosungit «Kaotame tasuta ühistranspordi!». Oleks olnud muidugi põnev, kui mõni nendest ikkagi oleks seda sõnumit edastanud ning teinud peatuse Viljandi bussijaamas kella 16.45 ja 17.30 vahel. Sellel ajal oleks seal täitsa palju valijaid olnud.

Jah, valimiste eel sellest suurt juttu ei tehtud, ometi oli tasuta ühistranspordi kaotamine loodava koalitsiooni üks esimesi väljahõigatud võimalikke kokkuhoiukohti. Esialgse idee järgi saavad edaspidi tasuta sõita eakad, puuetega inimesed ja lapsed. Mõttel paistab loogikat olevat ja tasulise ühistranspordi kaotamisest loodetakse aastas kokku hoida 50–60 miljonit eurot. Räägitakse sellestki, kuidas pole vaja mitte tasuta ühistransporti, vaid selliseid ühissõidukeid, mis viiksid kõiki sinna, kuhu vaja ja millal vaja. Õige. Oleks vaja küll.

Loomulikult on see puhtpoliitiline küsimus. Oli ju prii bussisõit nüüd võimu juurest lootusetult eemale jäänud Keskerakonna üks lemmiklapsukesi. Tasuta asjadest, seda enam aastaid käes olnud tasuta asjadest, loobumine on alati raske. Tegelikult ongi tasuta bussisõit üks väheseid, paljude järjest kõhnukesemaks jäävas rahakotis reaalselt tuntavaid märke sellest, et riik hoolib ja aitab ka ääremaakaid. Tallinna tasuta ühistransporti ei puutu keegi ja nagu sealne statistika must valgel näitab, ongi seal viimase aastaga sõitude arv kasvanud vähemalt kolmandiku.

Mis aga õigupoolest juhtub, kui tasuline ühistransport tagasi tuleb?

Keskmine ühistranspordist sõltuv viljandimaalane sõidab kuus keskmiselt 40 korda bussiga. Hommikul tööle ja õhtul koju tagasi. Oletame, et pileti hind on üks euro. Kui arvestada, et üks kuu õnnestub puhata ja siis pole tarvis kuhugi sõita, teeb see aastas 440 eurot. On see täies jõus tööealisele inimesele suur kulutus? Kuidas võtta. Igatahes on see märgatav summa.

Viljandimaal oleks üheeurose pileti hinna korral aastane piletimüügist saadav tulu umbes 300 000 eurot. Ühistranspordi reaalsed kulud on sellest enam kui kümme korda suuremad ja liginevad siin maakonnas juba neljale miljonile eurole. Heakene küll. Niisiis on meil ikkagi vähemalt 300 000 olemas. Aga stopp. Kas ikka on? Jääks see raha üldse maakonda? Keegi ei tea.

Ka seda on kena kuulda, et tasulise ühistranspordi naasmise eesmärk ei ole mitte piletiraha koguda, vaid ikka see, et kõik inimesed pääseksid liikuma punktist A punkti B. Kuidas ühistranspordi tasuliseks muutmine sellele kaasa aitaks, pole selge. Asjatundjad kinnitavad ühest suust, et tee, mis tahad, 50–60 miljonit eurot piletitulu ei ajaks üle Eesti mingi nipiga kokku. Ja kui ajakski, siis jääks sellest kindlasti väheks.

Koalitsioonikõneluste käigus on selgunud pisut üllatav tõsiasi, et ühistranspordi saatuse üle otsustajad ei hooma, et maakonnad on rahvastiku paiknemise ning maanteede ja kergliiklusteede poolest erinevad. Pealegi leidub rohkesti bussiliine, mis päriselt toimivad ja on inimeste jaoks õigel ajal õiges kohas.