Jah, valimiste eel sellest suurt juttu ei tehtud, ometi oli tasuta ühistranspordi kaotamine loodava koalitsiooni üks esimesi väljahõigatud võimalikke kokkuhoiukohti. Esialgse idee järgi saavad edaspidi tasuta sõita eakad, puuetega inimesed ja lapsed. Mõttel paistab loogikat olevat ja tasulise ühistranspordi kaotamisest loodetakse aastas kokku hoida 50–60 miljonit eurot. Räägitakse sellestki, kuidas pole vaja mitte tasuta ühistransporti, vaid selliseid ühissõidukeid, mis viiksid kõiki sinna, kuhu vaja ja millal vaja. Õige. Oleks vaja küll.
Loomulikult on see puhtpoliitiline küsimus. Oli ju prii bussisõit nüüd võimu juurest lootusetult eemale jäänud Keskerakonna üks lemmiklapsukesi. Tasuta asjadest, seda enam aastaid käes olnud tasuta asjadest, loobumine on alati raske. Tegelikult ongi tasuta bussisõit üks väheseid, paljude järjest kõhnukesemaks jäävas rahakotis reaalselt tuntavaid märke sellest, et riik hoolib ja aitab ka ääremaakaid. Tallinna tasuta ühistransporti ei puutu keegi ja nagu sealne statistika must valgel näitab, ongi seal viimase aastaga sõitude arv kasvanud vähemalt kolmandiku.
Mis aga õigupoolest juhtub, kui tasuline ühistransport tagasi tuleb?
Keskmine ühistranspordist sõltuv viljandimaalane sõidab kuus keskmiselt 40 korda bussiga. Hommikul tööle ja õhtul koju tagasi. Oletame, et pileti hind on üks euro. Kui arvestada, et üks kuu õnnestub puhata ja siis pole tarvis kuhugi sõita, teeb see aastas 440 eurot. On see täies jõus tööealisele inimesele suur kulutus? Kuidas võtta. Igatahes on see märgatav summa.