TEATRIARVUSTUS ⟩ Mõjusad monomängud aja ja ruumiga

Andres Tabun ja "Maailma ajaloo kõige võimsam näidend". See on omamoodi armastuslugu, mis kulgeb nii linnatänaval kui ka ruumis ja ajas. Ian Kershaw on näidendi kirjutanud monoloogina ühele näitlejale ja see esietendus 2018. aastal Edinburghi "Fringe'i" festivalil. Foto: Silver Kaljula

Elust ja armastusest kõnelev ning nende keerdkäikudele pühendatud "Maailma ajaloo kõige võimsam näidend" on Ugala teatri 103-aastase ajaloo esimene monolavastus. Ainsa näitlejana on laval tippvormis Andres Tabun, kes täidab Ian Kershaw' kirjutatud loos talle antud aja ja ruumi nappide abivahendite ja oma isiksuse abiga suurepäraselt ära. Tabuni puhul on alati paelunud see, et sõltumata rollidest mõjub ta eheda ja vahetuna. See mees ei mängi, ta on ning see on näitleja puhul üks suuremaid plusse. Näitleja, kes ei näitle. Või siis näitleb nii hästi, et ei saagi aru, et näitleb.

Selles lavastuses ei kanna ta nime, tema roll on olla paljudes rollides. Olla jutustaja, vahendada teiste elude valusid ja rõõme. Nad kõik elavad Vabaduse puiesteel. Puiestee nagu puiestee ikka. Paaritud majanumbrid ühel pool tänavat, paaris teisel pool. Kell on null neli nelikümmend varahommikul. Ja siis jääb aeg seisma.

Tom on noor mees, kes murrab pead matemaatilise struktuuri üle jambilise pentameetri sees ja ootab numbrilembest neidu, kellega kohtuda. Muhe vanapaar, härra ja proua Baumann ehitavad midagi oma suures kuuris. Ohtlikud kaagid majast number 58 hoiavad ümbruskonna meeli ärevil. Tomi vastasmajas on 26-aastane lohvakas Bowie pildiga T-särgis naine, kel nimeks Marie. On veel teisigi, kes elavad oma elu ega mõtle enamasti sellele, kas saatus on otsustatud juba enne meie sündi.