Ööl vastu pühapäeva läheb Eesti üle suveajale

Pühapäeval, 26. märtsil kell 3 tuleb kellaosutid nihutada ühe tunni võrra edasi. Foto: Toomas Huik

Pühapäeval, 26. märtsil kell 3 tuleb kellaosutid nihutada ühe tunni võrra edasi. 

Suveajale lähevad üle kõik Euroopa Liidu liikmesriigid, sest siseturu ühtse toimimise huvides kehtib kogu Euroopas ühine kuupäev ja kellaaeg suveaja alguse ja lõpu kohta.

Talveaeg algab taas oktoobrikuu viimasel pühapäeval kell 4 ning siis nihutatakse kellaosutid ühe tunni võrra tagasi.

Vikipeedia andmetel on esimesi, kes õhutas suvel valget aega ära kasutama, ameeriklane Benjamin Franklin, kes saatis 1784. aastal ajalehele Journal de Paris selle kohta essee. Selles ei ole ettepanekut muuta kellaaega, kuid Franklin pani ette äratada inimesed kirikukellade ja kahuripaukudega kell neli, et nad ei magaks valget aega maha. Siis nad läheks õhtul varem magama ja kulutaksid vähem küünlaid ja lambiõli.

Esimesena pakkus suve- ja talveaja mõtte Uus Meremaa entomoloog George Hudson. Vahetustega töötanud Hudson pidas valget aega väärtuslikuks, sest see võimaldas tal tegelda oma hobi  putukakogumisega. 1895. aastal koostas teadlane dokumendi, kus soovitas oktoobris kella kaks tundi tagasi ja märtsis uuesti kaks tundi edasi keerata. Kuigi Hudson koostas veel ühe kellakeeramist käsitleva soovitusteksti, ei leidnud tema ettepanekud toetust.

Eraldi jõudis samasuguse mõttekäiguni inglasest ehitaja William Willet. Golfihuvilisest Willet tahtis rohkem valget aega golfimängimiseks. Tema ettepaneku kohaselt oleks igal aprilli pühapäeval keeratud kella 20 minuti võrra edasi ning septembri pühapäevadel uuesti sama loogika järgi tagasi. Willeti ettepanekust kuulis Ühendkuningriigi parlamendi liige Robert Pearce, kes tegi sellest seaduseelnõu, mille esitas 1908. aasta 12. veebruaril parlamendi alamkojale. Seal lükati see tagasi nagu ka mitu järgmist sama sisuga eelnõu, mis järgmiste aastate jooksul parlamendile esitati. Willet üritas oma mõtet Ühendkuningriigis populariseerida kuni oma surmani 1915. aastal.

Esimesena maailmas hakkasid suveaega kasutama Kanadas asuva Port Arthuri elanikud 1908. aastal. See oli vaid regionaalne nähtus ning üleriiklikku kellakeeramispoliitikat ei sündinud. Üleriigiline suveaeg kehtestati esimest korda Saksamaal ning Austria-Ungaris 30. aprillil 1916. Kella keeramise eesmärgiks oli kokku hoida kivisütt, mida parajasti Esimeses maailmasõjas osalevatel riikidel nappis.