Lea Lükk: Eesti majandus läbi aastakümnete ehk "Ei saa, hunt on ees!"

Lea Lükk Foto: Marko Saarm

«EI SAA, hunt on ees!» Ilmselt mäletavad seda fraasi paljud oma lapsepõlvest ning mine tea, ehk mängitakse ka tänapäeval midagi seesugust. Meie kunagise väikese külakooli lapsed said seda mängu vahetundidel allkorruse saalis lõputult mängida. Ikka «Haned-luiged, tulge koju!» ja siis vastu «Ei saa, hunt on ees!» ning nõnda üha uuesti ja uuesti. Nalja sai palju ning vist mitte keegi ei istunud omaette nurgas (ega krudinud telefoni – aga see selleks).

Meenub see mäng mulle aga seoses hoopis elulisemate probleemidega ja üsna tihti, olgu need siis riiklikud või isiklikud rahaprobleemid. Just see «Ei saa, hunt on ees!» tuleb keelele, sest see aitaks justkui asjaoludega leppida. Või täidab see hoopis vanasõnade funktsiooni – neid me ka ju teinekord kordame, kui olukord väljapääsmatu tundub.

Üks teine traditsiooniline viis pingeid maandada on vande­sõnade kasutamine. Või lausa ropendamine. Näen vaimusilmas oma meest haamriga naelast mööda löömas ja mäletan hästi, mida kõike ta selle peale ütelda tavatses. Vahel eesti keeles, vahel vene keeles, mida ta, muide, tegelikult sugugi ei osanud. Ükskord tõlkisin talle ära need põhilised, kõige ekspressiivsemad väljendid ja ta oli väga imestunud: kas tõesti nii räägitakse? Tema imestus oligi põhjendatud, sest eesti keeles päris nii ropusti enamasti ei öelda ja järelikult ka ei mõelda, aga suuremad rahvad, ka inglise keele kõnelejad, seda endale lubavad. Veel midagi, milles meie, metsade ja soode keskel ellujäänud, muust maailmast veidi erineme.