Meenub see mäng mulle aga seoses hoopis elulisemate probleemidega ja üsna tihti, olgu need siis riiklikud või isiklikud rahaprobleemid. Just see «Ei saa, hunt on ees!» tuleb keelele, sest see aitaks justkui asjaoludega leppida. Või täidab see hoopis vanasõnade funktsiooni – neid me ka ju teinekord kordame, kui olukord väljapääsmatu tundub.
Üks teine traditsiooniline viis pingeid maandada on vandesõnade kasutamine. Või lausa ropendamine. Näen vaimusilmas oma meest haamriga naelast mööda löömas ja mäletan hästi, mida kõike ta selle peale ütelda tavatses. Vahel eesti keeles, vahel vene keeles, mida ta, muide, tegelikult sugugi ei osanud. Ükskord tõlkisin talle ära need põhilised, kõige ekspressiivsemad väljendid ja ta oli väga imestunud: kas tõesti nii räägitakse? Tema imestus oligi põhjendatud, sest eesti keeles päris nii ropusti enamasti ei öelda ja järelikult ka ei mõelda, aga suuremad rahvad, ka inglise keele kõnelejad, seda endale lubavad. Veel midagi, milles meie, metsade ja soode keskel ellujäänud, muust maailmast veidi erineme.
