Aasta 2063. Suurem osa planeedist Maa on vee all ja seda hiidookeani räsivad tormid. Kliima on tundmatuseni muutunud ning vähesed allesjäänud inimesed teevad seda, mida nad ikka ja alati on teinud: üritavad üksteist tappa. Mitme riigi koostöös ning režissöör Tanel Toomi käe all valminud "Viimase vahipostiga" ("The Last Sentinel") on võetud eesmärgiks tuua vaatajate ette üks ehteestlaslikult hall ja lohutu film, kahjuks jääb see aga liiga lihtsakoeliseks.
Esimene viga oli muidugi eeldamine, et hakkan vaatama sünget postapokalüptilist filmi, mis võtab luubi alla kliima- ja keskkonnakatastroofi kiire süvenemise. Nii et tegelikult tekkis tahtmine püsti tõusta ja kinosaalist välja jalutada juba avakaadrite ajal, kui vaatajale näidati teatud lapselikus naiivsuses maakaardil, kuidas maismaa aeglaselt vee alla jääb ning et ka näiteks Everest on vee alla jäänud. Ja Alpid ja Andid ja Kaljumäestik ja ... Vee peale tundus jäävat üks jupp Põhja-Ameerikast ja Aafrikast. Kui ma nüüd ikka õigesti nägin – jäin ju lummatult vaatama, mis Eestiga juhtub.
See lahkumine oleks muidugi olnud ennatlik, sest muinasjutufilmid võivad ka toredad olla. Samas oli filmi üks paljudest produtsentidest Ivo Felt hiljuti ühes intervjuus rääkinud, et see film on väga aktuaalne ja paljud meist näevad seda ajastut. See oligi tekitanud minu hinnangul igati õigustatud ootuse ja lootuse näha üht tahedat ökokatastroofi ja selle mõju inimkonnale. Vajadus kohe alguses lülituda ümber lainele "See on üks allegooriline, sümboolne muinasjutt" sünnitas tuska ja sõjakalt kriitilise meeleolu. Ma ei olnud ennast ju selleks kodust välja ajanud, et vaadata üht allegoorilist muinasjutufilmi. Jah, veetaseme tõus mõjub rannikualadele tõesti katastroofiliselt, aga ... Aga isegi kui kogu maailma jää ja lumi ja igikelts ära sulavad, ei kao Eestigi tervikuna vee alla. Mis nad ennustavad: 60–80 meetrit saab see tõus olla?
/nginx/o/2021/01/12/13573285t1h0363.jpg)