Juhtkiri ⟩ Kui ääremaad saavad hoop hoobi järel, kaob kogu Toompeal lubatud ilu

Sakala logo Foto: Sakala

Kaarli rahvamaja saatuses ei ole midagi eriskummalist, samalaadseid kurvavõitu vastasseise kohaliku kogukonna ja omavalitsuse vahel on läbi mängitud minevikus, mängitakse praegu veel nii mõnelgi pool ning mängitakse tulevikuski. Stsenaarium on alati sisuliselt sama: väikesevõitu asulas või haja­asustusega piirkonnas on lasteaed, koolike, rahvamaja, raamatukogu, postkontor, apteek. Mõni hädavajalik kogukonnakeskus või teenus, millest tahetakse loobuda, et kulusid kokku hoida. Mõnikord ongi see õigustatud soov – ei ole ju näiteks erilist mõtet pidada kooli kümnele lapsele.

Pole ka mõtet omavalitsuste otsuste peale ülemäära nördinud olla, sest nonde lähteülesanne on ära majandada selle summaga, mis neile antud on. Raha on peaaegu kõigil vähe ning midagi teha ka ei saa, sest see tuleb omavalitsustele laias laastus ikka kodanikelt endilt. Seejuures ei pruugi omavalitsustel raha­häda olla üksnes mõne kindla objekti ehitamise ja suureks osutunud ülalpidamiskulude tõttu nagu Suure-Jaani veekeskuse juhtumi puhul, vaid raha kulude katmiseks, arendustööks ja kogukondliku elu käimashoidmiseks ongi vähe. Tihtipeale jääb seda aasta-aastalt aina vähemaks. Inimesed kolivad ära, surevad ära, omavalitsused saavad aga üha uusi nõudmisi, mis on järjest kulukamad.