Anneli Matsi: otse ja ausalt loomade eutanaasiast

Anneli Matsi kodukontoris koos varjupaigast võetud kassi mr.Higginsiga. Foto: Erakogu

ESIMENE LUGU.

Sel hommikul seisis koer ukse juures ja küsis õue. Ta oli oksendanud. Viimasel ajal oli ta olnud närb sööja. Tema olek oli muutunud, muidu selja peal rõngas olnud saba oli sorus. Tiir õues tehtud, küsis ta tuppa. Ta heitis küll pikali, kuid tõusis jälle ja tammus rahutult ringi. Ta ei leidnud asu ja mitte kuskil ei olnud hea olla. Ta läks ja seisis nina norus oma joogikausi ees, kuid ei joonud. Ta lõõtsutas. See ei olnud nagu minu koer. Ta oli hoopis keegi teine ja ma sain aru, et asjad on halvasti: mu koer on valudes.

Murelik telefonikõne kliinikusse ja sain ka aja, kuigi paari tunni pärast. Kolisin läpakaga koera juurde, et olla seni tema lähedal.

Autosõit, mis kunagi oli koerale väga meeldinud, oli viimasel ajal olnud talle ebameeldiv ja ärevusse ajav. Õnneks ei olnud kliinik kaugel. Ja siis protseduurid: vereproov, kraadimine näitas palavikku, viimasena röntgen. Saabus karm reaalsus: siseorganikasvajad, lisaks kõhuõõnes veel üks moodustis. Põrnast lekkis nõret organismi ja see tekitas meeletut valu. Ta ei teinud piuksugi, vaid kannatas vaikides. Ta oli osanud seda haigust juba pikka aega peita – loomad on selles väga osavad.