Alternatiivne tegevus ehk Sõnatoodanguga tegelemine

Maarja Möldre Foto: Elmo Riig / Sakala

ME MÄLETAME veel hästi õpetajate streiki. Raadioreporter tegi loo ühest Viljandi koolist. Direktor rääkis, kuidas kool hoiab lastele, kes koju jääda ei taha, uksed lahti ja pakub lõunat. Lõpetuseks küsiti ühelt õpilaselt, mida ta sel õpetajateta päeval teeb. Laps, ilmselt põhikooliealine, vastas selgesti ja pisut pidulikultki: «Alternatiivseid tegevusi.» Küllap oli õpetaja niimoodi öelnud.

Iseenesest on need ju kenad sõnad, üks pealegi võõras ja seepärast justkui pisut peen. Aga mida kuulaja sellest lausest teada sai? Ta võis järeldada, et lapsed streigipäeval ei õpi, aga ilmselt ei noki niisama nina, vaid teevad midagi muud kui tavalistel päevadel. Hiljem tuli välja, et nad lugesid ja joonistasid loetu põhjal pilte.

Lapsed on ajast aega võtnud üle täiskasvanute sõna­pruugi ja eespool toodud näide pole ka midagi muud kui vanemalt kuuldu kordamine. Iseküsimus on, miks täiskasvanud niimoodi väljenduvad. Miks me räägime ümber nurga, kui võiksime öelda lihtsalt ja otse?

KUNAGI NIMETATI seda uduajamiseks või udutamiseks: inimene räägib, tema sõnad on ilusad, aga õiget otsa jutukerast kätte ei leia. Tihtipeale kipuvad seosed sedamoodi ähmastuma ja kannatab õigekeelsus.

Võtame näiteks lause: «Tänases situatsioonis on võimalik väita, et meie positsioon on positiivne.» See pole kellegi kõnest maha kirjutatud, vaid pandud kokku sõnadest, millest keeletoimetajad iga päev lauseid puhastavad. Oma töös ei väsi ma imestamast, et inimesed veel mõne sõna maiku tunnevad.

Alustame esimesest sõnast: «tänane» peaks tähendama midagi, mis sünnib täna, on omane tänasele päevale, näiteks tänane ajaleht. Paraku kasutatakse seda tuima järjekindlusega praeguse, tänapäevase või nüüdisaegse asemel. Võimalusi on palju, aga keelele tuleb ikka see ainus, lörtsimisest magedaks muutunud sõnake.

Järgmine konstruktsioon «on võimalik väita» vihjab selgelt sellele, et selget ei ole siin midagi. Muidugi on konteksti küsimus, kas me tahame otse öelda või mitte. Udutamist hästi harjutanud inimene ei suuda sellest hoiduda ka puhkudel, mil võiks olla selgesõnaline ja siiras.

Kui kõnealune lause otsekoheseks tõlkida, näeks see välja hulga lühem: «Me elame hästi.» Aga üle huulte need sõnad tulla ei taha, sest ei pruugi olla tõesed ja kindlasti on kellelgi vastuväiteid — näiteks õpetajatel.

Parem on seega udutada.

VEEL TULEB meelde sõna «tegelema». Tänapäeval on tihtilugu nii, et inimesed ei kasvata kartulit, ei hari põldu ega tee käsitööd, vaid tegelevad kartulikasvatuse, põlluharimise ja käsitööga.

Eriti keeruliseks läheb lugu, kui tegeldakse õpingute, teatritegemise või kirjutamisega. See jätab mulje kellestki, kes on nagu kell: käib ja käib, aga ukseni ei jõua — tegeleb ja tegeleb, aga tehtud ei saa.

Üks Anton Hansen Tammsaare tegelane ütles, et inimesed hiilivad sõnadega oma mõtetest ja tegudest mööda. On ameteid, milles teisiti ei näi olevat võimalik, aga keegi ei keela muutuda. Ajal, mil hinnas on puhas toit, võiks tõusta hinda ka puhas keel. Mis oleks, kui püüaksime edaspidi öelda lihtsamalt? Ehk jõuame siis kiiremini ka iseendani.