Unistuste linnast linna, kus unistused täituvad

San Diego vanalinnas-vabaõhumuuseumis võib kergesti unustada, et oled Ameerikas. Foto: Kristiina Vaarik

California päikese käes San Diegos Balboa pargis naudivad inimesed särgi väel sooja ilma ajal, mil Euroopas sajad surnuks külmuvad ja ega igal pool Ameerikaski kraadiklaas soojapügalaid näitama kipu.

California on ameeriklaste unistuste osariik, mis ikka ja jälle jutuks tuleb. Seal on parimad rannad, parim mehhiko toit, sõbralikud inimesed ja soojad talved. San Diego, kus veetsin viis päeva, tundub olevat eriti armastatud puhkusekoht, olgugi et suuruselt kaheksas linn Ameerikas.

Õnneks pole seda kuidagi tunda. Kesklinnas mere ääres on küll mõned kõrghooned, kuid mulje on kodune ja mõnus. Lisaks ilusatele randadele pakub San Diego piisavalt tegevust ka talviseks ajaks, mil ujuma ei kipu, kuigi soojematel päevadel päevitama minek tuleks kõne alla küll.

San Diegos on umbes 40 muuseumi, Ameerika mõistes vanalinn ehk vabaõhumuuseum ja muidugi Ameerikale üdini iseloomulikult suur valik restorane, mida leiab nii vanalinna ümbrusest, kuulsast Gaasilambi kvartalist kui mere äärest. Baltimore’is elades olen proovinud mehhiko toitu Chipotle kiirtoiduketis, aga tänu San Diego restoranidele sain kiiresti aru, kui võlts on ketitoit.

San Diego teeb eriliseks lähedus Mehhiko piirile. Vaid 20 kilomeetri kaugusel asub piir ja selle taga Tijuana linn, kuhu San Diegost saab trammiga. Mehhiko suuruselt seitsmes linn Tijuana meelitab ameerika turiste ühepäevastele reisidele, kuid oluliselt suurem seltskond mehhiklasi tuleb kas legaalselt või illegaalselt üle piiri Ameerikasse töötama ja San Diegosse jõuab neist ilmselgelt päris suur osa.

Samas on San Diegos mere ja hea atmosfääri tõttu kinnisvara kallis ja väidetavalt kolivad San Diegos töötavad ameeriklased hoopis Tijuanasse, kus on elada tunduvalt odavam.

Vanalinn, mis kuulutati 1968. aastal osariigi ajaloopargiks, koosneb kahest teest, mida ääristavad üsna lihtsad majakesed. Vaid ajalooline hotell The Cosmopolitan, mis aastaid lagunes ja 2010. aastal uuesti avati, on teistest suurem.

Majakestest leiab mitu väikest muuseumi, kuid suurem osa on töökojad või vanaaegsed poekesed. Seal võib proovida küünlaid valada, maitsta käsitsi valmistanud komme või ülimagusat suussulavat fudge’i, osta värvikirevat mehhiko käsitööd või istuda mehhiko restoranis, mille kõrval laval keerutavad mitu korda nädalas rõõmsavärvilistes seelikutes naised ja tüdrukud ning uhke hoiakuga mehhiko mees. Kultuurihuvilistele võib soovitada Cygneti teatrit.

Park kui kultuurimälestis

San Diego armastatuim vaba aja veetmise koht on kindlasti Balboa park, kus asub ka maailmakuulus loomaaed. Loomaaeda ma kahjuks ei jõudnud, kuid umbes 4000 loomast tuuakse eriti esile hiigelpandat, kelle nägemiseks pidavat huvilised järjekorras seisma.

Balboa park on aga imeliselt suur kultuurpark, millesse kuuluvad jaapani sõpruse aed ja kaktuste park on eestlasele ilmselt kõige eksootilisemad. Peale selle on seal 15 muuseumi, kunstnike küla ja mitu kunstikooli.

Pargi ajalugu ulatub 1915. aastasse, mil San Diego korraldas Panama-California Expo.

Näitusepindadeks ehitati ülimalt luksuslikud, hispaania renessansi stiilis rohkete kaunistustega majad, kuid et sündmus pidi kestma vaid aasta ja pikendati hiljem veel aasta võrra, ehitati need kaunid majad peaaegu papist, täpsemalt puust ja krohvist nagu Hollywoodis.

Muidugi hakkasid odavalt ja lühikeseks ajaks mõeldud majad lagunema, seetõttu mõnda neist enam pole, mõned on aga aastate jooksul päris majadeks ümber ehitatud. Ainsana on algsel kujul säilinud talveaed, mis ongi vaid puukarkass. See on veidi lagunenud ja ootab renoveerimist, kuid sellegipoolest omapärase iluga.

Pargiülema tehtud ekskursioonil selgus koomiline fakt, et talveaiaesine tiik, kuhu pärast talvekuid taas vesiroosid istutatakse, on aastaid olnud koduks paljudele kaladele, kuigi linn pole sinna ühtegi kala lasknud. Kalu toimetavad sinna õhtuhämaruses linnakodanikud, kes teab mis põhjusel.

Samamoodi ei kuluta park raha kalade söötmisele, kuid tundub, et ikka leiab linlasi, kellele uimeliste tühi kõht korda läheb. Viimasel ajal olevat kalu vähemaks jäänud. Selle taga võib olla üks suuremat kasvu lind, kes on leidnud endale tänuväärse söögilaua.

Balboa pargi muuseumidele võib kulutada päevi, kui kõik järjest ette võtta. San Diegos tasub neis käia veebruaris, mil kaubamaja Macy’s spondeerib kõiki huvilisi ja pakub passi, millega muuseumidesse sissepääs on poole hinnaga.

Tasuta sissepääsuga on väike Timkeni kunstimuuseum, kuid kindlasti tasub käia Mingei rahvusvahelises tarbekunstimuuseumis, arheoloogiale pühendatud inimesemuuseumis, San Diego kunstimuuseumis, automuuseumis või lennundus- ja kosmosemuuseumis. Koos lastega reisijad ei saa üle ega ümber teadus-, mudelraudtee- ja loodusloomuuseumist.

Kõik teed viivad Hollywoodi

Kaks päeva veetsime Ameerika suuruselt teises linnas Los Angeleses, mis on koduks Hollywoodi filmistuudiotele. Sinna jõuavad kõik filmistaariks pürgijad ja küllap mõne üksiku unistus läheb ka täide. Ülejäänud aitavad kaasa sellele, et sealsetes restoranides oleksid kõige kaunimad ettekandjad.

Esimesel õhtul pimeduses välja minnes me mingit glamuuri küll ei leidnud. Hotell asus lühikese jalutuskäigu kaugusel kuulsast Walk of Fame’ist, aga et me ei astunud tänavale kuulsa Kodaki teatri juures, vaid veidi kaugemal, tundus ümbrus suhteliselt trööstitu.

Olin varem ette kujutanud, et staaride tähed asuvad ilusal jalakäijate alleel, mis on ümbritsetud maitsekate kohvikute, kaupluste või kinodega. Tegelikkus tähendas aga räpaseid kiirtoidukohti, pandimaju ja trepimademel magavaid kodutuid.

Õnneks tasus aga kuhjaga ära idee minna Universali filmistuudio atraktsiooniparki. Pilet polnud küll odav, kuid see-eest jätkus terveks päevaks põnevat tegevust.

Kõige kutsuvam on muidugi ekskursioon stuudiosse, kus näeb filmitegemise peidus poolt: kuidas filmides olevad majad tegelikult välja näevad, kuidas sünnivad sellised eriefektid nagu tulekerad ja vihmavalingud, millest on tehtud filmiautod (vastus: plastist) ja kus filmitakse merestseenid (vastus: ekraaniga ääristatud hiigelbasseinis).

Samal ajal on võimalik ekraanilt vaadata filme, milles on neid efekte kasutatud või mis on nendes võttepaikades tehtud, nagu «Lõuad», «King Kong» ja «Meeleheitel koduperenaiste» tänav Wisteria Lane.

Lisaks stuudiotuurile pakutakse treenitud loomade show’d, pürotehniliselt võimsat Kevin Costneri «Veemaailmal» põhinevat teatrit, koomilist eriefektide lavastust ja veel üht-teist.

Kõrghoonete säras

Pärast stuudio sulgemist suundusime kesklinna, mis on oma kõrghoonetega lummav eelkõige õhtupimeduses. Kas teda saab võrrelda just New Yorgiga, aga oma ilu on Los Angelesel kindlasti.

Restorani otsides sattusime juhuslikult Väikesesse Tokyosse ehk jaapani linnaossa või pigem küll ummiktänavale. Kui ärihoonete ümbrus oli suhteliselt inimtühi, siis seal püüdsid kaks muusikut üksteist üle mängida, turistid astusid ühest jaapani hõrgutiste kohvikust teise ja jaapani kaupadega täidetud toidupood pakkus nii suurt valikut, et ei osanudki midagi välja valida.

Ameerika rikkus tundub peituvatki paljudes kultuurides, mis kõik on midagi Uude Maailma kaasa toonud. Rahvusrestoranide ja -kaupluste valik on suurem kui Euroopas võiks ette kujutada. California on aga mõnus paik kogu selle rahvuste paabeli tundmaõppimiseks, eriti külma talve eest põgenedes.