FILMIARVUSTUS ⟩ "Taevatrepp" viib otsejoones mälukosmosesse

Mait Malmsteni Uu ei tunne end tänapäevas eriti roosiliselt. Foto: Manfred Vainokivi

Mart Kivastiku värske autorifilm "Taevatrepp", mis põhineb tema 2019. aastal ilmunud samanimelisel romaanil, on magusvalus lugu ajast ja muusikast, sõprusest, armastusest ja surmast.

Nii ütleb filmi tutvustus. Oma viimsel hingetõmbel usaldab kunstnikust sõber Georg peategelasele Uule saladuse, kuidas pääseda minevikku: sõida rattaga, käed lahti. See nõks on poiste pärusmaa ja see film on meeste film. Aga need pole üksikud kauboid. Neil meestel, kunstnik Georgil ja Uu jumaldatud onupojal Paulil on kõrval naine. Ka täiskasvanud Uul on hea ja armastav naine, kes märkab temas muutust ja mõistab teda poolelt sõnalt. Aga nagu naistele, nii jääb alati ka meestele oma salanurk. Uu leiab selle rattaga sõites ja pole parata, kui poisipõlvemaa oma värvide ja esmakordsusega tõmbab ta endasse. Seal on mõnus, igavene suvi, pikad juuksed ja tüdrukud.

Uu poisipõlvemaa on seitsmekümnendate keskpaigas ja vaataja sünniaastast sõltub, mida ta näidatavas ära tunneb. Et mina olin sel ajal alles mudilane, tekitab kuldaväärt äratundmist Uu väikevenna numbrikirjaline pidžaamapluus, aga eks need tumesinised dressipüksid, mida Uu ise kannab, olnud samasugused veel kümnend hiljemgi. Heldimust tekitab standardmööblit täis korter, mis on peategelase parima sõbra Doktori kodu, kus ta elab ema ja vanaemaga ning kus pole kombeks tõhusat ühepajatoitu järele jätta. Äratundmine ulatub aistinguni, kuidas on joosta täiest jõust paljajalu mööda aiatee kiviplaate.