Looduskaitsjad: keda tasuks valida, kui tahta valida loodust ja keskkonda?

Pea kõigil erakondadel on puudu mõistmine, et elame piiratud ressurssidega planeedil ja majanduskasvu teenindav poliitika ei aita kaasa Maa taluvuspiiriga arvestamisele. Foto: Sille Annuk

OLEME enese teadmata või ka täiesti teadlikult tarbimislõksus ja ühiskondlik ebavõrdsus järjest suureneb. Sellest väljumine, rongilt maha astumine tundub võimatu. Järjest enam pakutakse lahenduseks tasaarengut. Kuid mis see on?

Tasaareng on planeeritud ja demokraatlikult juhitud tootmise ja tarbimise vähendamine ökoloogiliste ja sotsiaalsete kriiside lahendamiseks. Kuidas aga teha otsuseid, millised need tegevused ja otsused peaksid olema? Üks hiljutine tasaarengu teaduskirjanduse ülevaade tuvastas 530 ettepanekut, kuidas päriselt jätkusuutliku maailma poole liikuda. Toon välja mõned poliitikameetmed: universaalne baassissetulek; tööaja lühendamine; maksimumpalga kehtestamine; arutlev demokraatia; mittetulunduslikud ühistud; ressursikasutuse ja heitmete kahanevad kvoodid; ühisvara tagastamine ning isemajandamise ja piisavuse kultuuri väärtustamine.

Erakondade valimisplatvorme lugedes, kandidaate debattidel kuulates ja nendega kohtudes on tekkinud arusaamine, et peaaegu keegi neist ei küsi, kui palju ja mida üldse vaja on ja kas praegune planeet Maa taluvuspiiridega mittearvestav jätkusuutmatu majandusmudel on adekvaatne. Seni kuni poliitilistes otsustes ning lubadustes õigustatakse ja jätkatakse praegust ressursimahukat elustiili, tegemata kannapööret kestliku kahanemise ja tasaarenemise poole, on tegu eri kastmes business as usual'i ja häälte kogumisega, lubades seda, mida valijat arvatakse kuulda tahtvat.

ASPEKT, mida igal juhul tähele panna, on see, et erakonnad jagavad lubadusi kitsalt inimese vaatepunktist lähtudes, kuid inimtegevus peaks silmas pidama kogu elu, mitte ainult inimese oma. Näiteks riigikaitsesse tuleb loodus- ja keskkonnakaitse sisse kirjutada, sest sõda pole ainus, mis elu mingites piirkondades võimatuks teeb. Erinevad keskkonda kahjustavad tegevused teevad seda pidevalt. Järjest enam tuleks arvestada kohalike inimestega kui osaga piirkonnast ja ökosüsteemist.

Siiski on jätkusuutlikkus ja kestlikkus alanud Eesti parlamendivalimistel oluline, isegi kui päris tasaarengu erakonda Eestis veel ei ole. Sellest rääkimine on aga oluline, sest nelja aasta pärast võib juba olla hilja. Kandidaatide ja erakondade tegevust analüüsides ning lubadusi lugedes võiks mõelda, kui palju on neis õiglasema, jätkusuutlikuma ja piisavusel põhineva heaoluga maailma visiooni. Majandus ei saa kasvada teisiti kui vaid looduse, teiste liikide ja inimeste ekspluatatsiooni najal. Jätkuv laristamine rohelise sildi all ei aita kliimamuutusi leevendada ega elurikkuse kadu peatada. Pime tehnoloogiausk võib veidikeseks lohutada, kuid ei aita pikas plaanis samuti.

Pea kõigil erakondadel peale Roheliste on puudu mõistmine, et elame piiratud ressurssidega planeedil ja majanduskasvu teenindav poliitika ei aita kaasa Maa taluvuspiiriga arvestamisele. Oleme sellest nii kaugele läinud, et isegi kohtus on kuulda, kuidas öeldakse, et avalik huvi keskkonda kaitsta ei ole ju absoluutne, ja enne looduskeskkonnaga arvestamist lüüakse lauale ettevõtete õigustatud ootuste, kasumite ja töökohtade argument. Samas ei ole võimalik ilma puhta elukeskkonnata elada, aga populistlikke valimisloosungeid ei keela keegi, peaasi et oleks häälesaak. Kahjuks on peamiseks ikka sõnum, et jätkame, võimsamalt ning kiiremini.

Valimisotsusele mõeldes on mõistlik meenutada, mida mingi erakonna võimuloleku ajal on tehtud või tegemata jäetud. Seejärel tuleb lahti lüüa valimisplatvormid.