Ando Kiviberg: kas me tahame olla iseenda peremehed või kellegi sulased?

Ando Kiviberg (Eesti 200). Foto: Dmitri Kotjuh

HEAD VABARIIGI aastapäeva! Milline õnn on elada oma riigis, kus saab olla vabalt ja avalikult rahulolematu oma valitsusega, kus võib ise oma tegemisi ja toimetusi valida ning kus edasijõudmine sõltub peale õnne ja tervise iseenda nutikusest ning töökusest. Missugune eesõigus on olla kodanik riigis, kus arstiabi on kättesaadav ja taskukohane, kus politsei on ennekõike abimees, kus saab loota õiglasele kohtumõistmisele ja kus inimesi ei arreteerita selle eest, et nad arvavad teistmoodi kui võimulolijad.

Ma tean, et nii mõnegi lugeja arvates ei kehti see eelnev jutt ikka päriselt. Mõistan. Tõde selgub võrdluses. Taustsüsteemi arvestades. Küllap need inimesed, kes on maailmas rohkem ringi reisinud ning tähelepanelikult ümbritsevat jälginud ja võrrelnud, nõustuvad, et Eestis on nii mõnedki asjad sageli palju paremini kui meist isegi jõukamates riikides. Kõnelemata võrdlusest saatusekaaslastega kunagisest Nõukogude Liidust.

Ukraina rahvas on üks meie kunagisi saatusekaaslasi ja nemad peavad oma suurt vabadussõda just nüüd, ehkki üsna samamoodi, kui tegid seda meie esiisad üle saja aasta tagasi. Paraku on ka Eestis liiga tihti nii mõnegi mõjuka inimese suust olnud kuulda arvamusi, et ei saa olla kummagi poolt, vaid tuleb olla rahu poolt, et Ukrainat sõjaliselt abistades nõrgestame sõjaliselt hoopis iseendid, et sõjapõgenikud tulevad meile siia nakkushaigusi levitama ja palju muudki samas vaimus. Püütakse jätta muljet, nagu poleks ikkagi päriselt selge, kes selles loos süüdi on ja et meil oleks palju targem end asjast täiesti eemal hoida.

Kelle sõda see ikkagi on? Miks on vaja meil nii innukalt sellesse "kahe slaavi rahva kähmlusse" oma nina pista?

See sõda ei ole paraku pelgalt Venemaa ja Ukraina vaheline konflikt. Ukraina vabadussõja rinnetel otsustatakse kogu vaba maailma saatus ja lähituleviku arengud. Et mõista, miks Putin rünnata üritas, tuleb vaadata pisut tagasi lähiajalukku.