Eelmisel nädalal kirjutas «Sakala» sellest, kuidas paljud konstaablid, aga ka vallajuhid ja ametnikud on pidanud kümmekond aastat jändama maaomanikega, kes ei suuda omavahel kokku leppida eratee kasutamise tingimuses. Mitu vallavanemat on tunnistanud, et on seesugustest juhtumitest väsinud, sest sageli ei püüagi tülitsejad teineteisest aru saada ega ole nõus ka vahendajate nõuandeid aktsepteerima.
Põhimõtteliselt on arusaadav, et erateede omanikud nõuavad, et nood osa remondile kulunud summast hüvitaksid. Solidaarus on siin kõige tähtsam märksõna. Selge see, et kedagi ei saa kohustada teiste hüvanguks raha kulutama.
Enamasti näikse ka maaomanike naabrid olevat päri, et neil tuleb tee remontimisse oma panus anda. Häda algab tavaliselt aga siis, kui ümarast jutust saab konkreetsete arvudega lepe. Just siis kiputakse karvupidi kokku minema, sest ühele tundub, et temalt nõutakse ülekohtuselt palju, ja teine näeb vastaspooles muidusööjat. Nii polegi midagi erakordset, kui lõpuks minnakse abi otsima kohtust.
Nagu Paistu vallavanem Ene Saar, peab ka «Sakala» nii kaugele arenenud konflikte kurvastavateks. Arukad inimesed peaksid suutma ka kõige keerulisemates oludes rahulikult laua taha istuda ja kompromissini jõuda.
Paraku kujundavad paljudel puhkudel tulemuse need omanikud, kellele on põhimõtteliselt vastuvõetamatu, et keegi mööda nende teed liigub. Nemad külvavad kruusa peale muru ning seavad teele liiklust takistama ehitusmaterjale või midagi muud suuremõõtmelist. Igal juhul on see väiklane.
Taas tuleb küsida, kas poliitikud ei peaks1996. aastal kehtima hakanud teeseaduse kriitilise pilguga üle vaadama ja andma omavalitsustele teatud puhkudel laiemad volitused. Ilmselt jääks siis nii mõnigi paks pahandus tekkimata.