Vaher peletab baktereid ja kostitab varakevadel magusa nestega

Magusat vahtramahle võis tilgutada juba märtsikuu esimestel päevadel. Möödunud nädala keskpaik pani aga puumahla mõneks päevaks kinni. Foto: Erakogu

Puurenn oli pärast külma ööd täiesti kuiv. Alles märtsikuu esimestel päevadel tilkus sealt magusat vahtramahla. Tilkus peaaegu pool kannu täis. Neste pidi aitama nahaprobleemide korral ja muutma naha iseäranis siidiseks ja pehmeks.

«Päiksepoolsemates kohtades võib mahl varakult liikuda,» ütles Pärnumaa kutsehariduskeskuse Voltveti koolituskeskuse metsanduse kutseõpetaja Kaja Hiie. Tema sõnul oli märtsi algus tänavu mahlajooksuks siiski külm. «Et vaher tilkuma hakkaks, peavad päevad olema ilusti plussis ja ööd miinustes,» teadis dendroloogiaõpetaja Hiie.

Seda, et vahtramahl esimeste sulailmadega jooksma hakkab, kinnitas ka Luua metsanduskooli metsnik Jüri Puusepp. Tema ütlemist mööda pole märtsikuu algus selleks liiga varajane aeg ja kõik sõltubki ilmast. «Sula oli juba mõnes kohas ära ja pani mahla liikuma.»

See, et eelmise nädala keskpaiku tulid külmakraadid tagasi ja termomeeter langes mõniteist pügalat alla nulli, pani mahlajooksu kinni. Puusepa jutu järgi ei tee niisugune katkestus midagi paha ning sula korral läheb mahl uuesti liikvele.

Ideaalne aeg

«Intensiivne mahlajooks kestab umbes kolm nädalat,» lausus Kaja Hiie. Vahtral algab see varem, kasel hiljem. Puu lõpetab mahla andmise, kui läheb soojaks. «Siis tal seda enam ei jookse või pole see enam magus,» ütles ta. Esimeses mahlas on toitainevarud kõige suuremad ja see on eriti suhkrurikas. Mingil ajal magusus kaob ja ning aprillis mahlavool lõpeb.

«Praegu on ideaalne aeg,» kinnitas Karksi-Nuia lasteaia kasvataja ja loodusesõber Kaja Saar. Tal endal küll pole maatükki, kus kasvaks vaher, aga tuttavad olid juba nestet saanud. «Kui keegi on mulle seda pakkuma tulnud, olen tänuga vastu võtnud,» ütles ta. Ta soovitab puumahla koguda kõigil, kellel vähegi võimalik.

«Ei pea isegi auku puurima, piisab sellestki, kui oks katki murda ja plastpudel otsa siduda,» sõnas Saar.

Jüri Puusepp pole vahtramahla suures koguses lasknud, aga kasemahla küll. Koduõuel kasvab üks vaher, aga sinna pole ta raatsinud auku puurida. «Kui mõni oks on murdunud, olen sealt pudelisse tilgutanud,» lausus ta.

Ega vahtral neste nii sorinal jookse kui kasel, vaid pigem tilkhaaval ja pikaldaselt. Saare sõnutsi tasub kannatust varuda, sest mahl on väga hea ja magus. «Vanasti, kui suhkrut ei olnud, keedeti vahtrasiirupit. Aurutati vesi välja ja alles jäi paks kleepuv ollus,» rääkis ta. Praegugi on poes müügil vahtrasiirup, aga see on väga kallis.

Tervisele hea

Vahtrat tuntakse kui pargi- ja õuepuud ning hästi kasvab ta ka metsas. Jüri Puusepa sõnutsi on mahla arukas koguda metsavahtralt. «Esiteks on maal puhtam ja teiseks ei tohigi linnas vist nii lihtsalt puu kallale minna,» arutles ta.

Puusepa meelest ongi puumahl hea just puhtuse poolest. Kaja Saar lisas, et mõistagi on see ka tervislik. «Vahtramahla joodi ju paastu ajal. See puhastab organismi ja annab mineraalaineid,» ütles ta.

Ajakirjas «Eesti Loodus» on kirjutatud, et peale suhkrute sisaldab varakevadine vahtramahl orgaanilisi happeid, fenoole, aminohappeid ja peptiide, taimseid hormoone, mineraalaineid, mikroelemente ja vitamiine.

Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli toiduainete tehnoloogia õpetaja Eda Raevu jutu järgi ei sisalda vahtramahl üldse rasva, küll aga polüfenoole, mis annavad sellele antiseptilise toime. «Seda võib kasutada südamehaiguste puhul ning see korrastab ainevahetust. Rahvameditsiinis on seda kasutatud ka haavade puhastamiseks.»

«Vahtramahla tasub juua vee asemel,» ütles Kaja Saar. Ainult siis, kui enam ei jaksa, võib tema arvates ülejäägi talletada.

Kasemahla soovitas ta säilitada nii, nagu tehti vanasti, et heinaajal oleks võtta: lisada sellele rosinaid ja leivatükke, kääritada ning panna seejärel jahedasse kohta.

«Kask annab mahla nii palju, et õhtuks on ämber täis. Kui ta päevad otsa jookseb, kuhu sa selle kõik paned?» arutles Saar. Kõik säilitamisega vaeva nägema ei hakka, vaid jagavad nestet teistelegi.

Kaja Saar meenutas üht oma lasteaiarühma tüdrukut, kellel kodus suur kask mahla jooksis. Õpetaja rääkis tema emaga läbi ning siis mindi terve lasteaiarühmaga maitsma. «Võtsime kruusid kaasa, matkasime sinna, ammutasime ämbrist mahla ja jõime kõhud täis.»

Kaja Saare kinnitust mööda vahtramahla nii ohtralt saada pole, kuid siiski on vanemad sedagi pudeliga lasteaeda toonud ja nii on kasvandikud saanud maitsta.

Puumahla võtmine

Kaja Saare meelest muudab vahtramahla maitse heaks rohke suhkur, kuid Eda Raevu sõnutsi on selle suhkrusisaldus ikka nii väike, et neste sobib kaalujälgijatele. Uuringute järgi on see tõhus ka diabeediravis.

Jüri Puusepp arutles, et tegelikult jookseb mahla iga puu, aga kase ja vahtra neste oleme valinud maitse pärast.

«Puujuured võtavad kevadel mullast vett, mis tungib ülespoole ja rikastub eelmisel aastal puutüvesse kogutud ainetega. Seega pole mahl midagi muud kui läbi puu filtreerunud vesi ja selles lahustunud suhkrud,» selgitas Raev.

«Kask ja vaher säilitavad toitaineid ja suhkruid rohkem,» rääkis Kaja Hiie. Kevadel esimesena liikuma hakkava mahla ütles ta olevat kõige magusama, sest kõik suhkrud on veel alles.

Mahla ei soovita ta võtta liiga noort puult ja ülearu kõrgelt. «Kindlasti tuleb auk hiljem ilusti kinni panna,» manitses Hiie ja lisas, et igal aastal ei tasu samalt puult mahla võtta, sest see kurnaks ta ära.

Vahtra east annab aimu selle jämedus. Mahlapuu võiks olla selline, millelt ulatub kätega ümbert kinni võtma — umbes 30-aastane.

Mahlavõtuauk tuleks teha juurekaelast poole meetri kõrgusele. «Nii on inimesele mugav nõusid alla panna ja lihtne avaus pärast kinni toppida.»

Augu sulgemiseks sobib Kaja Hiie sõnul näiteks puupunn või pookevaha. «Kinnipanek on puu tervise seisukohalt tähtis. Kui jätame avause lahti, siis on see justkui haav, millest lähevad sisse nakkused ja haigused,» seletas ta.

Vahtrapuu ravib

Kaja Hiie jutu järgi tasub vahtrat hoida veel sellegipärast, et sel puul on raviomadusi. Dendroloogiaõpetaja rääkis, et vahtra tervendavat toimet kiidetakse eriti Venemaal ja Ukrainas väljaantud raamatutes.

Hiie pere teab neid tarkusi juba neljandat põlve ning on sagedasti ravinud noortest vahtraokstest keedetud teega külmetust ja nohu. «See võtab hästi palavikku alla,» lausus Hiie ja lisas, et nõnda tohterdasid end ka tema kauged esivanemad.

Vahtra teine toime meenutab teelehe oma. «Kriimustusele soovitatakse ikka panna teeleht, aga mõttekam on panna vahtraleht: see aitavat palju kiiremini,» teab Hiie öelda. Küllap on siis vahtral haigusetekitajaid hävitavaid aineid rohkem.