Juhtkiri: Et abist oleks abi

Ametist lahkuv riigikogu kantselei juht tõstis sel nädalal uuesti päevakorrale mõtte, et igal riigikogu liikmel võiks olla abi. Selliste inimeste palkamine parandaks kantselei juhi meelest seaduste kvaliteeti ja viiks Eesti teiste Euroopa riikidega sarnasele tasemele. Nimelt olevat me euroliidus ainus riik, kus parlamendi liikmetel isiklikke abisid pole.

Jutt on ilus ja õige ning kui iga riigikogulane saaks endale abilise, kes suudab talle head juriidilist nõu anda, võiks nood lausa homme tööle võtta. Kahjuks on oht, et riigikogulaste abidest saab Eesti suurematele parteidele lisavõimalus riigi raha eest oma aparaati ülal hoida.

Tõenäoliselt saaksid endale sobivat abilist valida vaid üksikud parlamendi liikmed — need, kes on oma partei hierarhias kõrgel kohal.

Ülejäänutele paneks selle paika erakond ja nii võib mõni poliitik avastada, et tal on ühtäkki abiks värskelt gümnaasiumi lõputunnistuse saanud noormees või neiu ehk poliitbroiler. Ja kui poliitik ootakski abilt mõne seaduse lahtimõtestamisel head nõu, siis partei leiaks, et see nooruk peaks oma energia koondama hoopis valimiste ettevalmistamiseks ja maakonna organisatsiooni kasvatamiseks.

Kui riigikogulaseks võib saada igaüks, kellel on piisavalt rahva toetust, ja haridus ei maksa selle juures suurt midagi, siis abidega peaks asi olema teisiti. Ehkki suuremad erakonnad teatasid eile, et abisid pole vaja, ei tasu mõtet päriselt üle parda heita. Küll aga tuleks kehtestada selged haridustaseme nõuded. Magistriharidus teatud erialadel, näiteks juuras või avalikus halduses peaks olema vähim, millega riigikogulase abiks võiks püüelda.