/nginx/o/2023/02/15/15141020t1h4046.jpg)
Aastakümneid vana ja suuresti tühja garaažikompleksi Soe lasteaia väravas on tahetud lammutada juba mõnda aastat, aga nüüd leidsid üks Tallinnas tegutsev arendaja ja riigi tugiteenuste keskus, et just see, kohalike silmis mõttetu hooneköks on koht, kuhu Viljandi vallas ainsana tuleks riigi raha toel viia kiire internetiühendus.
Küsimusele, miks internetikaabel tuleks garaaži vedada, raha jagav riigiamet vastata ei oska. Arendust korraldava osaühingu Esterna Elekter juht Tarvi Velström aga ei avalda põhjust, miks peaks olema vaja tühja garaaži rajada 45 000 euro suuruse riigitoetuse eest ülikiiret internetiühendust lubav kaabel. Tema sõnul on see ärisaladus, kuidas ta oma tegevusega tulu hakkab lõikama.
Igal juhul on kindel, et garaažiomanikud – ja neid on järele jäänud paar üksikut – ei tea sellest midagi, et kellelgi on plaan hakata kaableid vedama. Ühe garaaži ja ühe kuuri omanik Tõnu Voltein kinnitas, et pole sellest midagi kuulnud ning garaaži pole kindlasti veebiühendust vaja.
/nginx/o/2023/02/15/15141022t1h0e26.jpg)
Sakalat nõustanud asjatundjate hinnangul peitub garaažide ja kohati lausa usteta kuuride võlu asjaolus, et 16 pisikest ruumi on mõõdetud 17 kinnistuks. Seejuures on üks mõneteist ruutmeetri suurune garaaž lausa kahel kinnistul.
Et riigilt ehk siis otseselt majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumilt toetust saada, pidid riigihanke konkursil osalejad pakkuma riigi tugiteenuste keskusele (RTK) välja aadressid, kuhu nad sooviksid internetikaablit vedada, lisama soovitava toetuse summa ning näitama ära rahalise omaosaluse. Seejuures kehtis reegel, et ühele aadressile interneti andmine peaks jääma hinnalt alla 3000 euro.
17 ärilises mõttes kasutut kinnistut osutusid riigihanke reegleid lapates Exceli tabeli jaoks kullaauguks. Esterna Elekter küsis toetust veidi alla 45 000 euro ehk ühe aadressi eest pisut üle 2600 euro. Riigitoetuse reeglid näevad ette, et ettevõte ise peab lisama ligi 20 000 eurot.
RTK ning arenduseks üle Eesti tuhandeid aadresse välja pakkunud tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve amet (TTJA) said ellest, et Soe küla aadresside taga peituvad sisuliselt tühjad garaažid, teada Sakalalt.
RTK kommunikatsiooniosakonna juhataja Katrin Romanenkov teatas, et riigiamet võtab uue info valguses Soe küla projekti eraldi tähelepanu alla, aga senine info ei paljasta ühtegi võimalikku petuskeemi.
/nginx/o/2023/02/15/15141021t1hb47a.jpg)
Millal kaheksa garaaži ja kaheksa kuuriga hoone Soele ehitati, ei mäleta täpselt vist keegi. 1990. aastatel said bokside kasutajad need endale erastada.
Hiljem selgus aga, et inimesed said garaažid endale vallasvarana ehk ostuga maad kaasa ei tulnud. Nüüdseks pole enam säilinud ka kunagise majandi arhiivi ning garaažide ostmise ja müümise kohta pole dokumente.
Maa garaažide all kuulub riigile ning Sakalale teadmata põhjusel on 16 garaaži mõõdetud 17 kinnistule. Maa-ameti andmetel tehti esimesed mõõtmised 2001. aastal ning viimased kanded on pärit 2021. aastast.
Paar aastat tagasi tuli vallas kõneks, et garaažid võiks lammutada ning Soe lasteaias käivate laste vanemad saaksid seal korralikud parkimiskohad. Sellega polnud paar allesjäänud garaažiboksi omanikku aga päri ja nii on hoone endiselt püsti, ehkki mitmel kuuril on uksed lõhutud. (Sakala)
Küsimusele, miks aadresse enne kümnete tuhandete eurode eraldamist üle ei vaadatud, selgitas TTJA sideosakonna juhataja Oliver Gailan, et seda ei peagi tegema, sest toetuse taotlejal tuleb kriitiliselt hinnata, kuhu ta võrku rajama hakkab. Kogu Eesti peale jagati toetust üle 10 miljoni euro, et viia kiire ühendus enam kui 6000 aadressini, ning kõigi objektide ükshaaval kontrollimine oleks riigiametitele üle jõu käiv käsitöö.
Sakalat nõustanud asjatundjate meelest võisid rahajagajaid eksitada Soe küla garaažide aadressid, mis meenutavad tavamõistes ridaelamu jaotust, mitte garaažikompleksi. Gailani sõnul pole ka garaažidesse kaabli vedamine sugugi arusaamatu tegevus, sest nii mõneski niisuguses töötavad autoremonditöökojad, mis vajavad veebiühendust. Soe küla garaažides küll midagi sellist ei leidu.
Nii Kairit Romanenkovi kui Oliver Gailani meelest peaks tegevuse mõttetuse välistama asjaolu, et ettevõtja ise peab panema arendusse ligi 20 000 eurot. «Seega on toetuse saaja enda huvides, et võrk leiaks hiljem kasutust ning teeniks tagasi omafinantseeringuks kulunud summa,» lisas Romanenkov.
Küsimusele, kas on võimalik, et arendaja esitab pärast töö valmimist omaosalusena sisuliselt iseendale esitatud arveid või näitab panusena enda tehtud tööd, vastas Romanenkov, et mitterahaline panus ei saa olla omafinantseering ning iga kuludokumendi kohta peab arendaja esitama maksekorralduse. Seega peab ta kavandatud 65 000 eurot maksva töö algul oma raha eest valmis tegema ja siis on võimalik 45 000 eurot toetusena tagasi saada.
Kuidas hakkab võrk raha tagasi teenima, seda arendaja Tarvi Velström ei avaldanud. Tema sõnul loevad ka konkurendid lehte ning oma ärisaladusi ta paljastada ei saa. «Meil on plaan,» kinnitas ta.
Velström selgitas, et Soe küla garaažid valis ta välja riigihankekonkursile pandud materjalide seast. Ta kinnitas ka, et teab hästi, millised garaažid tema valikusse sattusid. «Meie plaan on pika perspektiiviga. Arenguvõimaluste loomine. Sellise võrgu väljaehitamine ei too hõlptulu,» selgitas ta.
Viljandi vallavanem Alar Karu avaldas juhtunu üle sügavat hämmingut. Enne riigihankekonkursi korraldamist küsiti ka vallalt nõu, kuhu võiks kiire internetikaabli vedada. Reeglid olid üsna ahistavad ehk asulad pidid jääma juba mahapandud põhikaabli vahetusse lähedusse. Vald pakkus välja hulga rohkem külasid, kui neilt oli oodatud, ning valikusse läks ka Soe. Küll mitte garaažikompleks.
Ükski teine Viljandi valla asula arendajates huvi ei äratanud ning garaažidesse kaabli vedamine pani vallavanema lausa nördima. «Riiklikult on üllas eesmärk, aga otsustusõigus antakse laua taga istujatele, kes vaatavad numbreid,» nentis Karu. Ta näeb juhtunu põhjusena eeskätt seda, et garaaži internetiga ühendamise rahastamine tundub Exceli tabelit vaadates rahaliselt soodsaim tegevus.
Et arendajal pole kohustust sõlmida enne arenduse algust võimalike liitujatega eellepinguid ning näidata, kuidas ja kust peaksid tulema kliendid tulevikus, ei piira ka kasutajate puudus kinnistutel kuidagi rahastuse küsimise võimalust.
Minister Kristjan Järvan kuulutas jaanuari lõpus, et riigi toel hakatakse kiiret internetiühendust rajama 45 omavalitsuses üle Eesti ning kaabel jõuab 6300 aadressini. Tema sõnul peaksid kõik ühendused valmis saama 2024. aasta lõpuks ning siis saavad aadressidel elavad inimesed liituda võrguga ning liitumistasu ei tohiks olla üle 200 euro.
Lisaks Soe külale leidus veel üks arendaja, kes soovis Viljandimaal kiiret veebiühendust luua. Osaühing Citynet sai enam kui 360 000 eurot abi, et ellu viia 518 000 eurot maksev ehitus Karksi-Nuias, kus kiire veebikaabel jõuaks 281 aadressini.
Karksi-Nuias elav Mulgi valla abivallavanem Dmitri Orav sõnas, et uudis võimaliku arenduse kohta on sedavõrd värske, et vallajuhid pole jõudnud veel esitatud aadresse üle vaadata. Tegelikult pole see ka vallavõimu ülesanne, sest isegi anomaaliate avastamise korral pole kohalikul võimul volitust ettevõtmisele vetot panna. Orav avaldas lootust, et ehk Karksi-Nuias ei soovita internetti viia tühjadesse garaažidesse. (Sakala)
/nginx/o/2023/02/10/15131566t1hc089.jpg)