/nginx/o/2023/02/13/15136753t1h12e0.jpg)
Eestlane armastab teatrit. Juba statistiliselt on eestlased kogu Euroopas teatriskäimise suhtarvu järgi esikohal. Kui Vene ajal võis teatri populaarsust seletada sellega, et sinna mindi tihtilugu saama võimu ja vaimu kohta ühiskondlikku või poliitilist sõnumit, mis oli avalikus elus keelatud, siis nüüd, vabal ajal ja vabal maal sellega enam ei üllata.
Teater on aga rahva seas endiselt populaarne. Seda kinnitab igat sorti teatrite suur arv, samuti see, et uuslavastusi on suuremat sorti teatrites (riigiteatrites ja projektiteatrites) aastas üle 200. Ja saalid on täis, õigemini enamasti täis. Järelikult puudutab teater inimeses midagi niisugust, mille järele ta tunneb vajadust, midagi niisugust, mis annab talle tuge ja jõudu. Südame teeb soojaks, kui rahvas mõne etenduse lõpul püsti seistes aplodeerib, olgu selleks siis Ugala «Arst» ja «Tule õige koju» või – miks mitte – Rakvere teatri kommertslik «Oi, Jonny».
Vaid teatrid ise teavad, kui suurt pingutust nõuab populaarsuse lainel püsimine. Teatrijuhid väsivad. Kristiina Alliksaar kirjutas hiljuti Postimehes, miks ta hooaja lõpus Vanemuise direktori kohalt lahkub. Just tema viis alles hiljuti Ugala teatri sellisele tasemele, mida nüüd edukalt jätkab tandem Garmen Tabor ja Tanel Jonas.
/nginx/o/2015/03/13/3868063t1h73d5.jpg)