KÄESOLEVAT kirjatükki ajendas mind kirjutama lugupeetud ajaloohuvilise, kunagise Viljandi linnapea Heiki Raudla 1. veebruaril Sakalas avaldatud artikkel, mis puudutas Viljandi muuseumi. See lugu oli täis pooltõdesid, ekslikke järeldusi ja lausa valeväiteid.
VASTULAUSE ⟩ Madis Timpson: Viljandi pole nii rikas, et loobuda arengust ja tulevikku vaatamisest
Eks iga arukas inimene mõista, miks niisugune artikkel enne riigikogu valimisi ilmus, ja sestap ma ei peatu selle alguses toodud valeväidetel üksikisiku rolli kohta ajaloos – mulle tuletas see meelde lasteaias õpitud luuletust Leninist, kes oli üllas ja hea –, vaid keskendun sellele, miks minu arvates on koostöös riigiga uue asutuse tekitamine Viljandi linnale oluline.
Sisuliselt Heiki Raudla artikkel juba algab valega. Lugupeetud ajaloouurija väidab, et sihtasutust on üritatud luua 2014. aastast saadik, aga õnneks on seni kõik Viljandi linnavalitsused pidanud seda plaani ebamõistlikuks. Mina ei tea, kustkohast see info pärineb, aga tõele see küll ei vasta.
Niisugustes sihtasutustes osalemise otsustab ikkagi linnavolikogu, mitte linnavalitsus. Lihtsalt meeldetuletamise mõttes mainin siinkohal, et aastal 2015 (täpsemalt 27. augustil), kui see küsimus esimest korda volikogu ees oli, toetas ka Heiki Raudla mõtet, et võiks alustada läbirääkimisi sihtasutuse moodustamiseks.
Linnavalitsuses moodustati komisjon, kuhu kuulusid volikogu poolt komisjoni esimehena Peep Aru ning liikmetena Jaak Allik ja Helir-Valdor Seeder. See komisjon käis koos mitu korda, olen isegi koos nende lugupeetud inimestega ühe laua taga istunud ja seda asja arutanud. Viimane kord istusime koos 2018. aastal ja kui ma protokolli loen, siis selles on selgelt kirjas: "jätkame sihtasutuse protsessis osalemist". Protokollis toonane abilinnapea Janika Gedvil, kes võib arvatavasti minu sõnu kinnitada.
Millisele volikogu moodustatud komisjonile Heiki Raudla viitab, jäi mulle selgusetuks, igatahes ei suutnud ma leida ühtegi säärast otsust.